Inglismaa võitis Miamis peetud MM 2026 pronksimängu pärast erakordset kümne väravaga lahingut. Thomas Tucheli meeskond läks vaheajaks 4:0 juhtima, lubas Prantsusmaa teisel poolajal 4:3 kaugusele, kuid Bukayo Saka penalti ja Jude Bellinghami hiline tabamus kindlustasid 6:4 võidu.
Inglismaa alustas märksa teravamalt kui poolfinaalis Argentina vastu. Juba kolmandal minutil sai Declan Rice karistusala tagant löögile ja viis külalised juhtima. Prantsusmaa jõudis küll Dean Hendersoni väravat ähvardada, kuid kaitses puudus nii agressiivsus kui ka omavaheline koordineeritus.
18. minutil suunas Ezri Konsa Rice'i nurgalöögi peaga võrku. Bukayo Saka lisas 37. minutil kolmanda tabamuse ja lõi avapoolaja lisaminutitel seisuks 4:0. Inglismaa kiired üleminekud ning Saka ja Marcus Rashfordi liikumine lõhkusid Prantsusmaa laiali, samal ajal kui Les Bleus jättis keskvälja ja kaitseliini vahele lubamatult palju ruumi.
Vaheajal reageeris Deschamps nelja vahetusega: väljakule tulid Lucas Digne, Dayot Upamecano, Ousmane Dembélé ja Bradley Barcola. Muudatused pöörasid kohtumise täielikult. Mbappé lõi 48. minutil 1:4, Barcola 54. minutil 2:4 ja Mbappé 66. minutil 3:4. Inglismaa ei suutnud enam palli hoida ning esimese poolaja agressiivsus asendus närvilise kaitsmisega.
Prantsusmaal oli võimalusi ka viigistamiseks, kuid Inglismaa pidas kõige tugevama surve vastu. 87. minutil kukutas Gusto karistusalas Spence'i ja Saka realiseeris penalti, vormistades kübaratriki. Dembélé muutis 90+7. minutil seisu veel 4:5-ks, kuid kohe järgnenud rünnakul lõi Bellingham Inglismaa kuuenda värava.
Inglismaa kasutas esimesel poolajal peaaegu kõik Prantsusmaa kaitsevead ära. Rice mängis sügavamal, kuid jõudis rünnakuid lõpetama ja standardolukordi andma. Saka liikus pidevalt Prantsusmaa vasaku ääre ja keskkaitsjate vahele, kus vastastel puudus selge vastutaja.
Otsustavaks osutus ka see, et Tuchel tõi teise poolaja lõpus väljakule Bellinghami ja Elliot Andersoni. Inglismaa ei taastanud täielikku kontrolli, kuid sai keskväljale juurde energiat ning Bellingham osales nii penaltiolukorrale eelnenud rünnakus kui ka lõi viimase värava.
Esimese poolaja kaitsetöö oli turniiri senise tasemega võrreldes äratundmatu. Inglismaa pääses liiga lihtsalt löögile, Prantsusmaa ei suutnud peatada üleminekuid ning kaitsjate vahel tekkis korduvalt suur vaba ruum. Neljaväravaline kaotusseis muutis isegi väga tugeva teise poolaja ebapiisavaks.
Vahetused tõid küll mängu kiiruse ja agressiivsuse, kuid Prantsusmaa jättis 3:4 seisul mitu head võimalust kasutamata. Samal ajal jäi kaitse jätkuvalt haavatavaks: Gusto penalti põhjustanud viga ja Bellinghami hiline värav näitasid, et meeskond ei suutnud ründamise ning tagala kindlustamise vahel tasakaalu leida.
| Mängija | Panus | Hinnang |
|---|---|---|
| Bukayo Saka | Kolm väravat, sealhulgas 87. minuti penalti. Tema kiirus ja liikumine olid Prantsusmaa kaitsele kogu mängu suurim probleem. | Mängu parim |
| Kylian Mbappé | Kaks väravat ja Prantsusmaa tagasituleku keskne jõud. Tõusis enne finaali kümne tabamusega MM 2026 väravaküttide liidriks. | Eliitklass |
| Declan Rice | Avavärav, resultatiivne nurgalöök Konsa tabamusele ja oluline töö Inglismaa keskväljal. Kandis kaptenipaela. | Väga tugev |
| Bradley Barcola ja Ousmane Dembélé | Vaheajal sekkunud ääreründajad muutsid Prantsusmaa mängu. Mõlemad lõid värava ja sundisid Inglismaa sügavale kaitsesse. | Muutused tõid mõju |
| Jude Bellingham | Tuli pingilt mängu lõpuosas, aitas Inglismaal surve alt väljuda ja lõi 90+8. minutil lõpptulemuseks 6:4. | Otsustav vahetus |
Prantsusmaa: Maignan; Gusto, Konaté, Lacroix, Theo Hernández; Rabiot, Zaïre-Emery, Cherki; Olise, Doué, Mbappé.
Inglismaa: Dean Henderson; Quansah, Konsa, Guéhi, Spence; Rice, Rogers, Eze; Saka, Rashford, Toney.
Prantsusmaa tõi vaheajal sisse Digne'i, Upamecano, Dembélé ja Barcola. Inglismaa poolel sekkusid teiste seas Watkins, Bellingham, Anderson ja Reece James.
Inglismaa oli varem kaotanud mõlemad oma MM-i kolmanda koha mängud: 1990. aastal Itaaliale ja 2018. aastal Belgiale. 2026. aasta võit andis koondisele esimese pronksmedali ning parima MM-koha pärast 1966. aasta maailmameistritiitlit.
Kohtumise kümme väravat püstitasid kolmanda koha mängude uue rekordi. Varasem tippmark oli üheksa väravat, kui Prantsusmaa alistas 1958. aastal Lääne-Saksamaa 6:3.
Prantsusmaa jaoks lõpetas kaotus Didier Deschampsi pika peatreeneriperioodi. Meeskond näitas teisel poolajal suurt ründejõudu, kuid neljaväravaline avapoolaja kaotus jättis lahkuvale treenerile kaotusega lõpu.
Mängueelne turg pidas Prantsusmaad favoriidiks, kuid kolmanda koha kohtumiste tavapärane ebakindlus realiseerus täielikult. Rotatsioon, kaitseliinide vähene tasakaal ja vabam mänguplaan muutsid tavapärased tugevusvahed vähe usaldusväärseks.
Eelvaates välja toodud võimalus, et mäng kujuneb avatud ja väravaterohkeks, osutus õigeks, kuid Prantsusmaa 2:1 võidu ennustus läks selgelt mööda. Tulemus näitab, miks pronksimängus on koosseisude, motivatsiooni ja mänguplaani mõju sageli suurem kui turniiri varasem statistika.
Inglismaa pronksivõit oli korraga muljet avaldav ja murettekitav. Neli esimese poolaja väravat näitasid meeskonna ründepotentsiaali, kuid 4:0 eduseisu peaaegu käest andmine tõi taas esile probleemid mängu kontrollimisel. Prantsusmaa päästis teise poolajaga au, ent liiga hiline ärkamine ei suutnud kustutada katastroofilist avapoolaega. Neutraalse vaataja jaoks kujunes seni väheoodatud pronksimängust üks kogu MM-i kõige pöörasemaid kohtumisi.
