USA PRESIDENDID JA HASARTMÄNGUD
USA presidentide seas on olnud kirglikke kaardimängijaid, hobuste võiduajamiste sõpru ja legendaarseid pokkerimängijaid.
George Washington pani kaardilaual raha mängu ja kirjutas hiljem vennapojale, et hasartmäng on pahe. Richard Nixon teenis mereväes pokkeriga raha, mille abil rahastas oma esimest valimiskampaaniat. Harry Truman mängis Winston Churchilliga rongis pokkerit. Allpool on lood üheteistkümne presidendi kohta – ainult need faktid, mida ajaloolised allikad kinnitavad, ja selge märge, kus on tegemist legendiga.
Mis seob USA presidente ja hasartmänge? 18. ja 19. sajandi Ameerikas olid kaardimängud, täringud ja hobuste võiduajamised tavaline seltskondlik ajaviide, mida harrastasid ka riigi rajajad. 20. sajandil sai presidentide lemmikuks pokker – sõbralikud mänguõhtud nõunike ja poliitikutega olid viis pingeid maandada ja suhteid luua. Tänapäeval on presidentide mänguharjumused pigem ajaloolised kurioosumid kui poliitiline teema.
Lühidalt:
- Washington ja Jefferson panid kaardi- ja lauamängudes raha mängu, kuid hoiatasid hiljem hasartmängude eest.
- Andrew Jacksoni kuulus duell 1806. aastal sai alguse vaidlusest hobuste võiduajamise panuse üle.
- FDR, Truman ja Harding korraldasid Valges Majas regulaarseid pokkeriõhtuid.
- Eisenhower loobus noore ohvitserina pokkerist, sest võitis kaaslastelt liiga palju.
- Nixon võitis mereväes pokkeriga umbes 8000 dollarit ja kasutas seda 1946. aasta valimiskampaanias.
GEORGE WASHINGTON: KAARDID, HOBUSED JA HOIATUS VENNAPOJALE
George Washington (1732–1799) oli USA esimene president ja Mount Vernoni ajaloolaste sõnul ka riskija, kes nautis oma võimalusi „kaardilaual, võiduajamistel ja lahinguväljal“ (Mount Vernon). 18. sajandi Virginia istanduste omanike seas olid kaardimängud ja hobuste võiduajamised tavaline seltskondlik ajaviide ning Washington polnud erand.
Washington oli innukas ratsanik ja hobusekasvataja, kes käis võiduajamistel ja tegi seal ka panuseid. Kaartidest mängiti tol ajal näiteks whisti ja loo’d – rahapanused olid seltskonnas tavalised, kuid enamasti mõõdukad.
Huvitav on, et hilisemas elus suhtus Washington hasartmängu kriitiliselt. 1783. aasta jaanuaris kirjutas ta vennapojale Bushrod Washingtonile, et hoiduks hasartmängust, sest see on pahe, mis on „kõige võimaliku kurja allikas“ ja paljude väärikate perede hukatus (Mount Vernon).
Kas teadsid, et George Washingtoni proteesid ei olnud puidust, nagu sageli arvatakse, vaid valmistatud inimeste ja loomade hammastest, elevandiluust ja metallist.
Washingtoni lugu näitab kahte poolt: mees, kes ise nautis riski, teadis ka seda, kui kergesti võib hasartmäng pere varanduse hävitada.
THOMAS JEFFERSON: KONTORAAMATUSSE KIRJUTATUD PANUSED
Thomas Jefferson (1743–1826), USA kolmas president ja iseseisvusdeklaratsiooni autor, pidas väga täpset arvet oma kulude üle – ja nendesse memorandumiraamatutesse jõudsid ka tema panused.
Monticello ajaloolaste andmetel on Jeffersoni raamatutes 1760.–1780. aastatest kirjas võidud ja kaotused laskmisvõistlustel, mündiviskes (cross and pile), backgammonis ja lotos. Summad olid väikesed – mõnest pennist kuni 18 šillingini, mille ta kaotas 1785. aastal Pariisi lähedal Sannois’s lotos. Ühe mängukaaslasena on kirjas „J. Madison“ (Monticello).
Vanemas eas kahtles Jefferson õnnemängude moraalsuses. Paradoksaalsel kombel palus ta elu lõpus, 1826. aastal, Virginia seadusandjatelt luba korraldada loterii, et oma maade müügiga võlgu tasuda – oma kirjutises „Thoughts on Lotteries“ arutles ta, millal loterii on õigustatud.
Kas teadsid, et Jeffersonil elas Valges Majas lemmikloomana pilkelind nimega Dick, kes tema kabinetis vabalt ringi lendas.
Jeffersoni kontoraamatud on üks täpsemaid allikaid, kuidas 18. sajandi Ameerika eliit väikeste panustega mängis.
ANDREW JACKSON: HOBUSTE VÕIDUAJAMINE, MIS LÕPPES DUELLIGA
Andrew Jackson (1767–1845), USA seitsmes president, oli tuntud tulise iseloomu ja suure riskivalmidusega. Noorena Tennessee’s pidas ta võiduajamishobuseid, käis kukevõitlustel ja kaardilauas ning tegi suuri panuseid.
Tema kuulsaim hobune oli Truxton. 1805. aastal kokkulepitud võiduajamine Truxtoni ja Joseph Erwini hobuse Ploughboy vahel ning sellega seotud panuse tingimused viisid tüli Jacksoni ja Erwini väimehe Charles Dickinsoniga. Solvangud kasvasid ja 30. mail 1806 pidasid mehed duelli: Dickinson tabas Jacksonit rindu, kuid Jackson jäi ellu ja tulistas Dickinsoni surnuks. Kuul jäi Jacksoni kehasse kogu eluks (History.com).
Jacksoni lugu on hea näide sellest, kuidas panused ja au olid 19. sajandi alguse Ameerikas tihedalt seotud – ja kui kaugele võis üks vaidlus hasartmängu üle minna.
Kas teadsid, et legendi järgi pidi Jacksoni papagoi Poll 1845. aastal tema matustelt eemaldama, sest lind hakkas vanduma.
Jackson on ehk kõige ehedam näide presidendist, kelle riskivalmidus avaldus nii hipodroomil kui ka elus laiemalt.
ABRAHAM LINCOLN: PRESIDENT, KES HASARTMÄNGURINA TUNTUD EI OLE
Abraham Lincoln (1809–1865), USA 16. president, on selles loos erand. Usaldusväärseid allikaid selle kohta, et Lincoln oleks olnud kirglik hasartmängija, ei ole. Ka internetis levinud väide, justkui oleks tema isa Thomas Lincoln olnud hasartmängusõltlane, ei ole ajalooallikatega tõendatud – seepärast me seda siin ei korda.
Lincoln kasvas üles piirialadel, kus kaardid, kihlveod ja maadlusmatšid olid tavaline meelelahutus. Noorena oli ta tuntud eelkõige tugeva maadlejana: New Salemis maadles ta kuulsa matši kohaliku tugevamehe Jack Armstrongiga ja selle ümber sõlmiti pealtvaatajate seas ka panuseid. Tema hilisem maine rajanes aga aususel – hüüdnimi Honest Abe ei sobinud kokku hasartmängija kuvandiga.
Kas teadsid, et Abraham Lincoln on USA National Wrestling Hall of Fame’i auliige – legendi järgi kaotas ta noorena umbes 300 maadlusmatšist vaid ühe.
Lincolni lugu tuletab meelde, et mitte iga presidendi kohta ei ole põnevat hasartmängulugu – ja see on samuti ajaloofakt.
ULYSSES S. GRANT: HOBUSEARMASTAJA, MITTE SUUR PANUSTAJA
Ulysses S. Grant (1822–1885), USA 18. president ja kodusõja-aegne liidu armee ülemjuhataja, oli üks oma aja parimaid ratsanikke. West Pointi sõjaväeakadeemias püstitas ta hobusega kõrgushüppe rekordi, mis püsis aastakümneid.
Grant armastas kiireid hobuseid ja nautis võiduajamisi, kuid suure panustajana teda ei tunta. Tema elu suurim rahaline katastroof ei olnud seotud hasartmänguga: 1884. aastal kaotas ta peaaegu kogu oma vara, kui investeerimisfirma Grant & Ward, mille kaasomanik Ferdinand Ward osutus petturiks, pankrotti läks. Et perele raha jätta, kirjutas surmahaige Grant oma memuaarid, millest sai müügihitt.
Kas teadsid, et Grant sai loo järgi presidendina Washingtonis trahvi liiga kiire sõitmise eest hobuvankriga – politseinik peatas ta ja president maksis trahvi.
Granti lugu näitab, et suurim risk ei pruugi olla kaardilaual – ka halvasti valitud „kindel investeering“ võib kõik ära võtta.
WARREN G. HARDING: „POKKERIKABINET“ JA PORTSELANILEGEND
Warren G. Harding (1865–1923), USA 29. president, oli kirglik pokkerimängija. Tema administratsioon on jäänud ajalukku korruptsiooniskandaalidega, eriti Teapot Dome’i afääriga, ja tema lähikonda kutsuti „Ohio jõuguks“.
Harding korraldas Valges Majas regulaarselt pokkeriõhtuid, kus osalesid tema sõbrad, nõunikud ja poliitikud – ajakirjandus hakkas seda seltskonda kutsuma „pokkerikabinetiks“. Mängude juurde kuulus ka alkohol, kuigi USA-s kehtis sel ajal kuivaseadus.
Kõige kuulsam Hardingi lugu on legend, et ta kaotas pokkeris Valge Maja portselaniserviisi. Faktikontrolliportaal Snopes leidis, et loo ainus allikas on 1965. aastal ilmunud seltskonnakolumn, mis tugines ühe osaleja hilisele meenutusele – ja isegi kui midagi sellist juhtus, oli tegemist ilmselt vaid väikese osa varunõudega, mitte kogu serviisiga (Snopes).
Kas teadsid, et Harding oli enne poliitikukarjääri Ohio osariigis ilmuva ajalehe Marion Star omanik ja väljaandja.
Hardingi pokkeriõhtud sümboliseerivad paljude ajaloolaste jaoks tema administratsiooni lõdva distsipliini – kuid kõige mahlakam lugu neist on tõenäoliselt liialdus.
FRANKLIN D. ROOSEVELT: NIKLIPANUSTEGA POKKER KAMINAJUTTUDE KABINETIS
Franklin D. Roosevelt (1882–1945), ainus neli korda valitud USA president, juhtis riiki läbi Suure depressiooni ja Teise maailmasõja. Pingete maandamiseks mängis ta regulaarselt pokkerit.
Ajaloolaste andmetel mängis Roosevelt mitu korda nädalas väikeste panustega (nickel-ante) stud-pokkerit Valge Maja teise korruse kabinetis – samas ruumis, kust ta pidas oma kuulsaid raadiovestlusi ehk kaminajutte. Mängukaaslasteks olid nõunikud ja ministrid. Panused olid tagasihoidlikud: ühel Florida kalastusreisil võitis president kokku 18 dollarit (HistoryNet).
Kas teadsid, et Roosevelt pidas oma kaminajutte (fireside chats) raadio vahendusel aastatel 1933–1944 ja need aitasid tal otse rahvaga suhelda.
FDR-i pokker ei olnud suurte panuste mäng, vaid viis hoida meeskonda koos ühe ajaloo keerulisema perioodi keskel.
HARRY S. TRUMAN: „THE BUCK STOPS HERE“ JA POKKER CHURCHILLIGA
Harry S. Truman (1884–1972), USA 33. president, on ehk kõige tuntum pokkerit mänginud president. Tema kuulus laualoosung „The buck stops here“ („Vastutus jääb siia“) viitab pokkeri sõnale buck – märgile, mis näitas, kelle kord on kaarte jagada.
Pärast Potsdami konverentsi 1945. aasta augustis mängis Truman lahingulaeval Augusta kojusõidu ajal nädal aega pokkerit. 1946. aasta märtsis sõitis ta koos Winston Churchilliga presidendirongis Missouri osariiki Fultoni, kus Churchill pidas oma kuulsa „raudse eesriide“ kõne. Rongis mängiti pokkerit ja Churchill kaotas loo järgi umbes 250 dollarit, enne kui kell pool kolm öösel mängu lõpetas (HistoryNet). Oma puhkusi veetis Truman sageli Key Westi „Väikeses Valges Majas“, kus pokkeriõhtud olid samuti tavalised.
Kas teadsid, et Truman kirjutas abikaasale Bessile kirjades poolnaljaga, et kuuleb Valges Majas öösiti kummituslikke samme.
Trumani jaoks oli pokker sõprade ja kolleegide mäng – ja tema kuulsaim poliitiline loosung pärineb otse kaardilauast.
DWIGHT D. EISENHOWER: PRESIDENT, KES LOOBUS POKKERIST, SEST VÕITIS LIIGA PALJU
Dwight D. Eisenhower (1890–1969), USA 34. president ja Teise maailmasõja liitlasvägede ülemjuhataja, õppis pokkerit juba lapsena Kansases.
Noore sõjaväelasena mängis ta pokkerit nii osavalt, et otsustas sellest loobuda – ta jättis kaasmängijaid liiga sageli rahata ja see hakkas kahjustama suhteid kolleegidega (HistoryNet). Oma kaardimängukire suunas ta hiljem bridžile, mida mängis ka presidendiajal sõprade ja nõunikega. Bridž on eelkõige oskus- ja partnerimäng, mitte hasartmäng.
Kas teadsid, et Eisenhower maalis vabal ajal õlimaale ja valmistas elu jooksul hinnanguliselt paarsada pilti.
Eisenhoweri lugu on haruldane näide mängijast, kes loobus pokkerist mitte kaotuste, vaid liigsete võitude pärast.
RICHARD NIXON: MEREVÄE POKKERIVÕIDUD KAMPAANIAKASSASSE
Richard Nixon (1913–1994), USA 37. president, teenis Teise maailmasõja ajal mereväeohvitserina Vaiksel ookeanil – ja just seal sai temast osav pokkerimängija.
Kaasaegsete meenutuste järgi mängis Nixon rahulikult ja distsiplineeritult. Allikate andmetel võitis ta sõja-aastatel pokkeriga umbes 6000–8000 dollarit – tollal suur summa – ja kasutas seda raha oma esimese kongressikampaania rahastamiseks 1946. aastal California 12. ringkonnas, mille ta võitis (HistoryNet). Nixoni poliitiline karjäär lõppes 1974. aastal Watergate’i skandaali järel tagasiastumisega.
Kas teadsid, et Nixoni lemmiklõuna oli kodujuust ketšupiga – seda sõi ta ka Valges Majas.
Nixon on ainus president, kelle poliitiline karjäär sai sõna otseses mõttes alguse pokkerilauast.
BARACK OBAMA: SPRINGFIELDI SEADUSANDJATE POKKERIÕHTUD
Barack Obama (s. 1961), USA 44. president, mängis 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses Illinoisi osariigi senaatorina regulaarselt pokkerit teiste seadusandjate ja lobistidega.
Springfieldis toimunud iganädalastel mänguõhtutel olid panused väikesed ja mängu kirjeldati kui võimalust luua sidemeid üle parteipiiride. Mängukaaslaste meenutuste järgi oli Obama rahulik ja kalkuleeriv mängija, kes ei läinud suurte panustega kaasa (NPR). Presidendina ta Valges Majas pokkeriõhtuid teadaolevalt ei korraldanud – tema vabaaja lemmikud olid korvpall ja golf.
Kas teadsid, et Barack Obama kogus nooruses Spider-Mani ja Conan Barbari koomikseid.
Obama lugu näitab, et pokkerilaud on olnud USA poliitikas koht, kus luuakse suhteid, mitte teenitakse raha.
HASARTMÄNGUD – MIDA PRESIDENTIDE LOOD MEILE ÕPETAVAD?
Presidentide hasartmängulood peegeldavad oma aega. 18. sajandil olid kaardid ja hobuste võiduajamised seltskonnaelu osa, 20. sajandil sai pokkerist poliitikute sõbralik ühismäng. Mõni neist, nagu Washington ja Jefferson, muutus vanemas eas hasartmängu suhtes kriitiliseks; Eisenhower loobus pokkerist, sest võitis liiga palju; Nixon kasutas oma võite poliitilise karjääri alustamiseks. Hilisematest presidentidest on ainsana kasiinoärist tuntud Donald Trump, kelle ettevõtetele kuulusid 1980.–2000. aastatel mitu Atlantic City kasiinot (nt 1990. aastal avatud Trump Taj Mahal).
Nende lugude ühine õppetund on lihtne: panused olid enamasti väikesed ja mäng oli seltskondlik ajaviide. Kõik, mis läheb sellest kaugemale – suured kaotused, võlad, mängimine pingete „ravimiseks“ –, on juba riskikäitumine. Eestis on kasiinomängud lubatud alates 21. eluaastast ja toto alates 18. eluaastast (hasartmänguseadus § 34). Kui mängimine hakkab muret tegema, vaata vastutustundliku mängimise nõuandeid.
KKK – USA presidendid ja hasartmängud
Milline USA president oli parim pokkerimängija?
Tuntuimad pokkerimängijad olid Harry Truman, Richard Nixon ja Dwight Eisenhower. Eisenhower loobus mängust, sest võitis kaaslastelt liiga palju, ja Nixon rahastas pokkerivõitudega oma esimest kampaaniat.
Kas Harding kaotas pokkeris Valge Maja portselani?
See on legend. Snopesi andmetel põhineb lugu ühel hilisel ja kaudsel allikal ning isegi tõe korral oli tegemist vaid väikese osaga varunõudest.
Kas George Washington mängis hasartmänge?
Jah, ta mängis kaarte ja käis hobuste võiduajamistel, kuid 1783. aastal hoiatas ta vennapoega hasartmängu eest kui pahe eest.
Kust pärineb Trumani loosung „The buck stops here“?
Pokkerist: buck oli märk, mis näitas, kes on kaartide jagaja. „Buck’i edasi andmine“ tähendab vastutuse veeretamist teistele.
Kas Andrew Jacksoni duell oli seotud hasartmänguga?
Jah. 1806. aasta duell Charles Dickinsoniga sai alguse tülist hobuste võiduajamise panuse tingimuste üle.
Kas mõni president oli kasiinoomanik?
Donald Trumpi ettevõtetele kuulusid 1980.–2000. aastatel Atlantic City kasiinod.
Veel lugemist
