Mis muutus? 26.10.2026
- Täpsustatud elukutseliste mängijate ja kaardipetturite erinevust.
- Artikkel ümber kirjutatud: lisatud faro võltskastid, Kepplingeri varrukaseade ja petuvahendite kataloogid.
- Dodge City sõja ja Poker Alice’i lugu täpsustatud allikate järgi.
- Vägivallalugude seos kaardipettusega täpsustatud; relvade KKK lisatud.
Proovi lühikest lõbusat mängu:
Metsiku Lääne saloonides ja Mississippi jõeaurikutel oli kaardimäng meelelahutus, elatusallikas ja osale ka petmise amet. Märgistatud kaarte, varrukaseadmeid ja võltsitud jagamiskaste müüdi isegi kataloogidest.
Siit leiad, milliste võtetega petturid mängisid, kuidas kahtlus võis lõppeda relvaga ja mida saloonide ajastu õpetab tänapäeva mängijale.
- Card sharp ehk kaardipettur elatus pettusest. Aus elukutseline mängur toetus oskusele, mälule ja psühholoogiale.
- Levinud võtted: märgistatud kaardid, külm pakk, peegel (shiner), varrukaseade (holdout) ja kaasosalised.
- Faro oli saloonide populaarseim pangamäng. Võltsitud jagamiskastiga sai diiler tõmmata kaks kaarti korraga.
- Mängurite ellu kuulus ka vägivald: Hickoki, Hardini ja Soapy Smithi lood on jäänud saloonide ajalukku.
- Tänapäeval kaitseb mängijat järelevalve: Eestis peab korraldajal olema Maksu- ja Tolliameti luba.
Kes oli card sharp?
Card sharp (ka cardsharp) oli 19. sajandi Ameerikas nimetus mängurile, kes teenis elatist kaardipettusega. Tema töövahendid olid märgistatud kaardid, osav jagamine, varrukaseadmed ja kaasosalised.
Kõik elukutselised mängijad ei olnud petturid. Ausa professionaali eelis oli mälu, tähelepanu ja vastaste tundmine. Petturid aga rikkusid ka ausate mängurite äri, sest kliendid muutusid umbusklikuks.
Mitmed endised petturid kirjutasid oma ametist hiljem raamatu. Jonathan H. Green avaldas 1843. aastal paljastusraamatu „An Exposure of the Arts and Miseries of Gambling“.
Jõeaurikute mängur George Devol andis 1887. aastal välja mälestused „Forty Years a Gambler on the Mississippi“. Tema kaaslane Canada Bill Jones mängis aurikutel kolme kaardi trikki (three-card monte).
Mäng saloonis: kulunud pakid ja panused vara peale
Tänapäeva kasiinos tuleb lauale uus pakk. Saloonides kasutati sama pakki sageli kaua – kaardid kulusid, said kriime ja plekke. Hea mäluga mängija võis kaardi ära tunda ka ilma pettuseta.
Ka panustamise reeglid olid teised. Tänapäeva pokkeris kehtib table stakes: kaotada saab ainult laual olevat raha. Saloonides pandi lugude järgi mängu ka hobuseid, sadulaid, maad ja kaevanduste osalusi.
Külm pakk (cold deck) ei tähendanud halba kätt. See oli ettevalmistatud pakk, mis vahetati mängu sisse segamise ajal. Kaardid olid järjestatud nii, et tulemus oli petturile teada juba enne jagamist.
Petturite võtted
| Võte | Kuidas see töötas |
|---|---|
| Märgistatud kaardid (readers) | Tagaküljel peened märgid, täpid või kriimud, mida pettur tundis silma või sõrmega. |
| Peegel (shiner) | Väike peegel või läikiv ese, näiteks sigaretikarp või sõrmus, kust jagaja nägi kaartide esikülge. |
| Varrukaseade (holdout) | Varrukasse või vesti peidetud mehhanism, millega sai kaardi mängust välja võtta ja hiljem tagasi tuua. |
| Alt jagamine | Jagaja andis endale või kaasosalisele kaardi paki alt (bottom dealing). |
| Külm pakk | Järjestatud pakk vahetati mängu sisse. |
| Kaasosalised | Laua taga istuv kaaslane andis märku vastaste kaartidest või meelitas kergeusklikke mängijaid lauda. |
Kepplingeri varrukaseade
Kuulsaim varrukaseade kuulus P. J. Kepplingerile, keda kutsuti „Lucky Dutchmaniks“. Umbes 1888. aastal haarasid kaasmängijad ta San Franciscos kinni ja leidsid riiete alt mehhanismi, mis tõi kaardi märkamatult pihku.
Seadet kirjeldas mustkunstnik John Nevil Maskelyne 1894. aastal raamatus „Sharps and Flats“. Mustkunstnikud olid petturite suurimad paljastajad, sest nad tundsid käeosavust seestpoolt.
Petuvahendid kataloogist
Petuvahendeid ei pidanud ise meisterdama. San Francisco firma Will & Finck (1863–1906) valmistas varrukaseadmeid ja faro võltskaste.
Chicago H. C. Evans & Co. müüs 20. sajandi alguses kataloogi kaudu märgistatud kaarte ja võltsitud täringuid. Pettus oli muutunud tööstuseks.
Faro: populaarseim ja kõige rohkem võltsitud mäng
Filmides mängitakse pokkerit, aga saloonide kuningas oli faro. 1882. aasta ülevaate järgi oli see USA populaarseim hasartmäng.
Ausalt jagatuna oli faro maja eelis väike. See tuli peamiselt „splittidest“: kui samast väärtusest tuli kaks kaarti, võttis pank poole panusest.
Võltsitud jagamiskastid muutsid mängu. Neil olid nimed nagu „sand tell“ või „tongue tell“ ja need lasid diileril vajadusel kaks kaarti korraga välja lükata. Will & Finck valmistas 19 eri tüüpi faro kasti – neist ainult kolm olid ausad.
Mitmed tuntud mängurid, näiteks Doc Holliday ja Luke Short, teenisid osa oma tulust just faro laudades – kas mängijate või jagajatena. Saloonidest ja tolle aja mängudest loe artiklist Metsiku Lääne kasiinode legendid.
Mängurid ja relvad: kuulsad lood
Järgmised lood näitavad mängurite elu vägivaldset poolt – iga juhtumi ajend ei olnud kaardipettus. Ajalukku on need jäänud just sellepärast, et need olid erakordsed.
Wild Bill Hickok ja Jack McCall
2. augustil 1876 lasti Wild Bill Hickok Deadwoodis Saloon No. 10-s pokkerilauas selja tagant maha. Tulistaja Jack McCall oli eelmisel päeval kaotanud ja Hickok oli pakkunud talle raha hommikusöögiks.
Kaevurite kohus mõistis McCalli järgmisel päeval õigeks – ta väitis, et maksis kätte venna eest. Sugulust ei tõendatud.
Deadwood asus põlisameeriklaste maal ja kaevurite kohtul polnud õiguslikku alust. McCallile mõisteti Yanktonis uuesti kohut ja ta poodi 1. märtsil 1877. Hickoki viimastest kaartidest loe artiklist Surnud mehe käsi.
Doc Holliday Dallases
Uusaastapäeval 1875 tulistasid Doc Holliday ja saloonipidaja Charles Austin Dallases teineteise pihta. Keegi viga ei saanud ja Holliday mõisteti hiljem õigeks.
Luke Short ja Dodge City sõda
1883. aastal püüdsid Dodge City võimud Luke Shorti Long Branchi saloonist ja hasartmänguärist välja tõrjuda. Aprillis vahetas Short ühe politseinikuga laske, keegi viga ei saanud.
Short kutsus appi Wyatt Earpi ja Bat Mastersoni. Nende „rahukomisjoni“ surve all lõppes vaidlus juunis veretult ja Short sai oma äri jätkata.
John Wesley Hardin
Hardin oli Texase üks kurikuulsamaid püssimehi. 19. augustil 1895 lasti ta El Paso Acme saloonis maha ajal, mil ta veeretas baarileti ääres täringuid.
Poker Alice
Alice Ivers (1851–1930) oli üks tuntumaid naismängureid. Ta mängis pokkerit kaevanduslinnades üle Lääne ja oli tuntud ka sigarisuitsetajana. Hilisemate elulugude järgi võis ta ühe õhtuga võita koguni 6000 dollarit.
Hilisematel aastatel pidas ta Lõuna-Dakotas Sturgises mängu- ja lõbumaja. 1913. aastal tulistas ta seal surmavalt üht sõdurit. Tapmise eest teda ei karistatud, kuid maja pidamise eest küll.
Ta vahistati veel mitu korda, muu hulgas salaviina müügi eest, ning sai 1928. aastal armu.
Soapy Smith ja tulevahetus Juneau kail
Jefferson „Soapy“ Smith juhtis Alaskas Skagway’s petturite jõuku. 8. juulil 1898 puhkes Juneau kail tulevahetus, kus Smith hukkus.
Teda peatada püüdnud Frank Reid sai raskelt haavata ja suri 12 päeva hiljem.
Metsiku Lääne lood põimivad ajalugu ja hilisemaid legende – osa üksikasju on meieni jõudnud alles hilisemate elulugude kaudu.
Mida saloonide ajastu õpetab tänapäeva mängijale?
Peamine õppetund kehtib siiani: sõltumatu kontroll teeb petmise raskemaks. Saloonide mängulaudu ei kontrollitud nii nagu tänapäeva litsentsitud kasiinot – reeglid ja järelevalve erinesid piirkonniti.
Keelud mängu ei lõpetanud. Nevada keelas hasartmängud 1909. aasta seadusega, mis jõustus 1910. aastal. 19. märtsil 1931 legaliseeriti need uuesti – sellest sai alguse tänapäeva reguleeritud Las Vegas.
Online-kasiinos asendab kaardipakki testitud juhuarvude generaator ning Eestis peab korraldajal olema Maksu- ja Tolliameti luba.
- Kas online-kasiinod on ausad? RNG, RTP ja litsents
- Kasiinopettused läbi aegade: kaardi-, täringu- ja tehnotrikid
- Petuskeemid hasartmängudes: lõksud, mida vältida
KKK
Kas pokker oli Metsikus Läänes peamine mäng?
Ei. Pokker oli levinud, kuid saloonide populaarseim pangamäng oli faro: kiire, lihtsate reeglitega ja ausalt jagatuna väikese majaeelisega. Pokker levis 19. sajandi esimesel poolel Mississippi jõeaurikutel ja jõudis sealt läände.
Kas naised said kaardilaudades mängida?
See oli haruldane, kuid võimalik. Saloonides olid naised sagedamini teistes rollides. Üks tuntumaid näiteid on Poker Alice.
Kas saloonides võis relva kanda?
See sõltus linnast. Näiteks Dodge Citys ja Tombstone’is piirati relvade kandmist linna piires, kuid keelu olemasolu ei tähendanud, et seda järgiti.
Allikad: G. Devol: Forty Years a Gambler on the Mississippi (1887), Wikipedia: Faro, Gambling History: Kepplingeri holdout, Wikipedia: Jack McCall, Wikipedia: Dodge City War, Wikipedia: Poker Alice, Historical Sturgis: Poker Alice’i legend, Wikipedia: Shootout on Juneau Wharf, Nevada Legislature: Gaming.
Hasartmängud on meelelahutus, mitte sissetulekuallikas. Eestis tohib kasiinomänge mängida alates 21. eluaastast. Mängi eelarve piires ja vaata vajadusel lehte vastutustundlik mängimine.
