Kasiinopettused läbi aegade: kaardid, täringud ja tehnika

Mis on kasiinopettused?

Kasiinopettused on võtted, millega mängija, diiler või kolmas isik mõjutab mängu tulemust reeglite vastaselt – näiteks märgistatud kaardid, vale segamine, laetud täringud, peidetud elektroonika või koostöö diileriga. Erinevalt seaduslikust oskusest (nt kaardilugemine) võib pettus kasiinos tähendada kriminaalvastutust, võidu tagastamise nõuet ja mängukeeldu – täpne vastutus sõltub teost ja riigist.

Lühidalt:

Klassikalised kaardipettused: märgistatud kaardid, vale segamine, second deal ja strippers.
Täringupettused: laetud ja magnetilised täringud ning täringute vahetamine.
Tehnoloogilised pettused: peidetud kaamerad, vibratsiooniseadmed ja kaugabilised.
Kasiinod vastavad RFID-žetoonide, näotuvastuse ja andmeanalüüsiga.
Kaardilugemine ja edge sorting jäävad halli alasse – seaduslik oskus võib samuti tuua mängukeelu.

Mänguautomaatide trikkidest ja suurematest kasiinoskandaalidest (Ron Harris, Dennis Nikrasch, Ultimate Bet) loe artiklist Kasiinode skandaalid: kuulsad petturid ja slotitrikid.

Kasiinopettused hasartmängumaailmas

Kasiinopettused on aastakümnete jooksul arenenud lihtsatest trikkidest keerukate tehnoloogiliste skeemideni. Tegemist on lõputu võidujooksuga petturite ja kasiinode vahel. Antud artikkel keskendub eelkõige maapealsete ehk füüsiliste kasiinodega seotud petuskeemidele ja juhtumitele.

Tavapärases kasiinomängus on eelis korraldajal (erandiks on näiteks blackjacki kaardilugemine, mida kasutas ka MIT meeskond). Ometi on läbi ajaloo olnud inimesi, kes pole leppinud juhuse või tõenäosustega, vaid on asunud mängu reegleid painutama. Mõned neist on jäänud lihtsalt vahele, teised aga läinud ajalukku kui legendid – kas geeniused või kelmid, sõltub vaatenurgast.

Kasiinopettused on sama vanad kui hasartmängud ise – Metsiku Lääne salongidest ja 20. sajandi keskpaiga maffia-aegsest Las Vegasest kuni tänapäevani, kus tehnoloogia on toonud mängu täiesti uue mõõtme – kontaktläätsed, miniatuursed kaamerad, vibratsiooniseadmed, ja isegi jalanõudesse peidetud arvutid. Mõned skeemid on lihtsad, mõned hämmastavalt keerukad. Mõni petab kasiinot, mõni töötab kasiinoga koos, et petta mängijaid. Ja mõnikord on piir seadusliku oskuse ja pettuse vahel hägune.

Kasiinopettused on läbi ajaloo arenenud lihtsatest trikkidest tehnoloogilisteks süsteemideks.

Maffia-aeg ja “old-school” pettused

Enne kui kasiinodest said miljardifirmad, valitsesid neid 20. sajandi keskpaigas Ameerikas organiseeritud kuritegevuse rühmitused.
Las Vegase kuulsad nimed nagu Bugsy Siegel ja Tony Spilotro ei olnud lihtsalt investorid – nad kontrollisid kasiinosid, mängureid ja ka petuskeeme. Kui keegi jäi vahele kaartide märgistamise või raha varjamisega, ei järgnenud mitte politseikõne, vaid tihti hoopis “õppetund” tagaruumis – rusikate, haamrite või halvemal juhul kadumise näol.

Üks klassikaline pettus, mida sellel ajastul kasutati, oli “cooler” – eelnevalt ettevalmistatud ja mängu vahetatud kaardipakk, mis garanteeris kindla tulemuse.
Näiteks blackjackis võib diiler asetada kaardid järjestusse, kus mängija saab korduvalt 14 või 16 punkti, kuid diiler võtab iga kord 20 või 21. Kui mängija teeb suurt panust just sel hetkel, kaotab ta paratamatult. Selliseid pakke vahetati mängu keskel oskusliku segamistrikiga ja tihti teadsid diilerid täpselt, mis tuleb.

Sel ajal oli petmine osa kultuurist – mitte ainult mängijate, vaid ka kasiinode poolt. Järelevalve ja tehnoloogia aitavad pettusi avastada, kuid ei välista neid – näiteks Tran Organizationi juhtum näitas diilerite kaasamise riski. Kuid maffia-ajastu legendid elavad edasi nii filmides nagu Casino kui ka päriselt toimunud juhtumites, mis näitavad, kui kergesti võis süsteemi petta, kui reegleid kehtestasid gangsterid ise.

Kas teadsid, et gangsterite elu 20. sajandi keskpaiga Ameerikas oli täis riske ja reetmist? Reeglina ei elatud kaua – surm tuli sageli kuuli läbi või inimesed kadusid jäljetult. Näiteks Bugsy Siegel, Flamingo kasiino rajaja ja üks Las Vegase kasiinotööstuse legendidest, lasti 1947. aastal Beverly Hillsis maha. 1975. aastal kadus maffiaga seostatud ametiühingujuht Jimmy Hoffa, kelle surnukeha pole siiani leitud. Maffia sisetülid lõppesid harva lihtsalt vestlusega – need lõppesid sageli veriselt ja hauas.

Maffia ajastul olid kasiinopettused tihti seotud vägivalla ja hirmuvalitsemisega.

Klassikalised kaardipettused

Kaardimängud, eriti blackjack ja pokker, on olnud sajandeid petturite mänguväli. Erinevalt täringutest või mänguautomaatidest on kaardimängudes rohkem võimalusi manipuleerimiseks – kas kaartide märgistamise, valede segamiste või lausa füüsiliste trikkidega.

Märgistatud kaardid on üks vanimaid, kuid siiani kasutusel olevaid tehnikaid. Lihtsaim versioon on tindi kasutamine, mida näeb ainult spetsiaalsete kontaktläätsede või prillide kaudu. Professionaalsemad kasutavad peeneid kriimustusi või mikroliivapaberit, mis muudab kaardi pinna veidi teistsuguseks – näiteks on ässadel kergelt „liivapaberine“ kare osa keskel, mida treenitud sõrm tunneb kohe ära. Nii saab pettur tuvastada väärtuslikud kaardid ka siis, kui need on tagurpidi.
Vale segamine ehk false shuffle on tehnika, mille puhul mängija või diiler jätab soovitud kaardid kindlasse järjekorda isegi pärast näilist segamist. Näiteks tehakse segamisliigutus, aga hoitakse „bookmarki“ või vahekohta, millest edasi pannakse kaardid samas järjestuses tagasi. See nõuab oskust ja harjutamist, aga selline trikk võib muuta mängu täielikult.
Teise kaardi jagamine (second deal) on veel üks klassika. Kui pettur teab, et pakis on peal näiteks äss, aga tahab selle alles hoida, tõmbab ta hoopis teise kaardi pealmise alt. Kogenud diiler suudab seda teha nii, et kõrvalistuja ei märka midagi – isegi siis, kui mäng käib kiires tempos.
Strippers ehk spetsiaalselt lõigatud kaardid on samuti levinud trikk. Neid lõigatakse nii, et soovitud kaardid on natuke kitsamad või laiemad – see võimaldab segamisel või jagamisel neid füüsiliselt sõrmedega „tunda“ ja vajadusel välja tõmmata. Ametlikult on need keelatud, aga neid on leitud isegi tuntud kasiinode skandaalides.

Lisaks kasutatakse pokkeris signaale, mis võimaldavad koostöös mängida “tiimina”. Näiteks sõrmede või žetoonide asetus võib tähendada konkreetset kaarti või tugevust. Kui üks mängija annab teisele märku, et tal on näiteks keskmine paar, saab partner selle keelatud info põhjal oma otsuseid kohandada.

Kaardipettuste ajalugu ulatub kaugele – juba 19. sajandi Ameerika salongides kasutati märgistatud kaarte, varrukaseadmeid ja koostöömängu. Loe lähemalt artiklist Metsiku Lääne kaardipettused.

Need meetodid ei pruugi töötada igas olukorras ja eeldavad sageli kas koostööd või ideaalseid tingimusi. Kuid kui need töötavad – on tulemused märkimisväärsed. Just seetõttu on paljud professionaalsed petised olnud endised diilerid või maagid, kelle oskused ulatuvad kaugemale tavalisest mänguteooriast.

Kaardimängudes on kasiinopettused leidnud viljaka pinnase läbi trikkide ja koostöömängu.

Täringud ja tehnoloogiline pettus

Täringumängud nagu craps tunduvad juhuslikud ja turvalised – kaardid puuduvad, kõik on nähtav. Kuid just seetõttu usuvad paljud ekslikult, et täringutega ei saa petta. Tegelikkus on vastupidine – täringupettused on ühed vanimad ja kõige osavamalt peidetud meetodid, kus füüsika ja käsitööoskused mängivad võtmerolli.

Laetud täringud (loaded dice) on klassikaline petuvahend, kus täringu sisse on paigaldatud raskem metallist südamik ühele küljele. Selle tulemusel hakkab see külg sagedamini allapoole jääma ja vastaskülg (ehk soovitud tulemus) sagedamini üles tulema. Kuigi see ei taga 100% tulemusi, annab see statistilise eelise.
Magnetilised täringud viivad selle tehnika järgmisele tasemele. Täringu sisse on paigaldatud metall, millele mõjub väline magnet – see võib olla peidetud laua alla, mängija vöökohale või isegi ratastooli sisse. Magnetit juhiti sageli peidetud lüliti abil, et täring käituks normaalselt siis, kui seda kontrolliti.
Dice switch ehk täringu vahetamine toimub siis, kui mängija toob lauale enda “puhtad” täringud, kuid vahetab need mängu käigus eelnevalt ettevalmistatud petutäringute vastu. Seda tehnikat nimetatakse palm switch’iks ja see on üks raskemaid trikke, kuna liigutus peab olema täiesti nähtamatu. Isegi kui kasutatakse sama värvi ja kuju täringuid, on väiksemgi ebatäpsus fataalne.

Tänapäeval on lisandunud ka tehnoloogilised kasiinopettused, mis ei piirdu enam füüsilise manipulatsiooniga. Näiteks thumper – väikene vibratsiooniseade, mida kantakse reie küljes ja mida juhib partner laua ääres. Sõnumid edastatakse vibratsiooni kaudu: üks pikk tähendab “panusta”, kaks lühikest “passi”, jne. Seda kasutatakse sageli koostöös salakaamerate või kaartide jälgimise süsteemidega.

Veelgi arenenumad petuskeemid kasutavad miniatuurseid kaameraid, mis on peidetud lipsu, nööbi või isegi kaardipakialuse sisse. Selliseid süsteeme on kasutanud ka organiseeritud grupid. Näiteks USA-s ja Kanadas tegutsenud Tran Organization kasutas 2002–2007 altkäemaksu saanud diilerite abi ja „vale segamist“, hiljem ka peidetud seadmeid, et edastada kaardijärjestusi väljaspool lauda olevatele kaasosalistele. FBI andmetel tabas grupp 29 kasiinot ja teenis umbes 7 miljonit dollarit, enne kui võrgustik 2007. aastal lõhuti ja kümned liikmed süüdi mõisteti (FBI).

Tänapäeva petised ei sõltu enam ainult sõrmeosavusest – nad ühendavad klassikalised tehnikad modernse elektroonikaga, luues skeeme, mis võivad näida isegi ulmelised. Kasiinod aga on sellele vastuseks investeerinud jälgimistehnoloogiasse, mida käsitleme järgmises osas.

Ka filmid on täringupettusi kujutanud – näiteks Star Trek: The Next Generation episoodis „The Royale“ manipuleerib Data täringuid, et võita kasiinos (youtube video). Ka James Bondi film Diamonds Are Forever viib vaataja Las Vegase crapsilaudade juurde. Filmistseenid on muidugi dramatiseeritud, kuid need näitavad, kui palju põnevust üks väike täring tekitab.

Täringute manipulatsioonid ja tehnoloogia toovad esile üha keerukamad kasiinopettused.

Kuulsad juhtumid, mis šokeerisid kasiinotööstust

Ajalugu tunneb mitmeid juhtumeid, kus petturid suutsid kasiinot mitte ainult petta, vaid teha seda nii osavalt, et nende skeemidest said legendid. Mõned neist paljastati kiiresti, teised õnnestusid korduvalt enne, kui keegi aru sai, mis tegelikult toimub. Siin on kolm juhtumit, mis on jätnud jälje kogu hasartmängutööstusesse – ja mis näitavad, kui õhuke võib olla piir oskuse ja pettuse vahel.

MIT blackjacki tiim

1980. ja 1990. aastatel kasutas rühm MIT ülikooli tudengeid ja vilistlasi kaardilugemise süsteemi, mis võimaldas neil blackjackis saada pikaajalise eelise. Tiim jagunes rollideks – loendajad tegutsesid madalate panustega laudades ja andsid salajasi signaale nn “big player’ile”, kes saabus õigel hetkel suurte panustega. Tänu distsiplineeritud süsteemile ja suurele bankrollile teenisid nad miljoneid. Lugu sai kuulsaks raamatu Bringing Down the House ja filmi 21 kaudu. Kuigi nad ei rikkunud otseselt seadust, keelati neil lõpuks sisenemine enamikesse Ameerika kasiinodesse.

MIT Blackjack Meeskond: Andekate Tudengite Õnnemäng Kasiinodes
Võida Blackjackis: Kaardilugemine – Meisterlikud Võtted

Phil Ivey ja edge sorting

2012. aastal võitis üks maailma tuntumaid pokkerimängijaid Phil Ivey koos partner Cheung Yin Suniga Londoni Crockfordsi kasiinos punto bancos üle 7 miljoni naela, kasutades meetodit nimega edge sorting – kaartide tagakülgede ebatäpsete mustrite äratundmist. Sun palus diileril teatud kaarte teistpidi keerata, et nad saaksid väärtuslikud kaardid tagakülje järgi ära tunda ka pärast segamist. Crockfords keeldus võitu välja maksmast, Ivey kaebas kasiino kohtusse – ja kaotas: 2017. aastal otsustas Ühendkuningriigi ülemkohus, et tegemist oli pettusega. USA-s nõudis Borgata kasiino Iveylt sarnase juhtumi eest umbes 10 miljonit dollarit tagasi ja vaidlus lõppes 2020. aastal kokkuleppega.

Phil Ivey Ja Borgata Õiguslahing

Ritzi laserskanner (2004)

2004. aastal võitis kolmeliikmeline grupp Londoni Ritz Clubis ruletis umbes 1,3 miljonit naela. Meedia andmetel kasutati mobiiltelefoni peidetud laserskannerit, mis arvutas kuuli ja ratta kiiruse põhjal, millisesse sektorisse kuul tõenäoliselt langeb. Tollase meedia järgi võitis grupp Ritz Clubis umbes 1,3 miljonit naela ja süüdistust ei esitatud. Juhtum ajendas kasiinosid ruleti panustamisaega ja seadmete kasutamist rangemalt kontrollima.

Need juhtumid näitavad, kui peen ja psühholoogiline võib olla pettus. Alati ei ole vaja magneteid ega võltskaarte – mõnikord piisab matemaatikast, tähelepanust ja täpsest planeerimisest.

Kuidas kasiinod võitlevad petturitega

Kasiinod ei jäta midagi juhuse hooleks. Kui petturid arendavad uusi meetodeid, arendavad kasiinod vastu veelgi keerukamaid turvasüsteeme. Tänapäeval meenutab suur kasiino rohkem lennujuhtimiskeskust kui meelelahutusasutust – kõik liigub kaamerate, andmeanalüüsi ja reaalajas järelevalve kaudu.

RFID-žetoonid ja inventuur

Paljudes kasiinodes on suure väärtusega žetoonidesse peidetud RFID-kiibid, mis võimaldavad neid jälgida reaalajas. Kui mõni pettur üritab võltsitud žetoone kasiinosse tuua või kaotatud žetoone uuesti kasutada, annab süsteem kohe märku. Lisaks aitavad žetoone kontrollida inventuurid.

Näotuvastus ja andmebaasid

Tänapäeva turvakaamerad ei salvesta lihtsalt videopilti, vaid tuvastavad inimesi automaatselt. Niipea, kui tuntud pettur astub kasiinosse, võib tarkvara selle tuvastada ja turvameeskond saab märguande. Ajalooliselt kasutati nn Griffin Book’i (füüsiline kataloog kahtlusalustest mängijatest), aga tänapäeval on see asendunud digitaalsete andmebaasidega (nt Biometrica), mida kasutavad paljud kasiinod.

Tehisintellekt ja kaardiloenduse tuvastamine

Mõned kasiinod, eriti Las Vegases ja Macaos, kasutavad juba AI-põhiseid süsteeme, mis jälgivad mängijate panustamismustreid. Kui mängija muudab panuseid täpselt siis, kui kaardipakk muutub tema kasuks – ehk kui true count tõuseb –, võib tarkvara tuvastada, et tegemist on kaardilugejaga. Ta ei pea seadust rikkuma, piisab sellest, kui on “liiga hea”. Sellistel juhtudel rakendatakse meetodit nimega back-off – mängijal palutakse lahkelt mäng lõpetada, kuigi sissepääsu ei keelata.

Keskne järelevalve ja kaameravõrk

Suurtes kasiinokettides võib üks keskne turvakeskus jälgida korraga mitut objekti. Näiteks võib üks kontrollruum jälgida mitut sama keti kasiinot. Samal ajal on kasiino täis sadu või isegi tuhandeid kõrglahutusega kaameraid, mille salvestusi saab hiljem ajas tagasi kerida ja üksikasjalikult analüüsida. Enam ei looda sellele, et keegi reaalajas midagi märkab – oluline on, et oleks tõend, kui petuskeem paljastub.

Koostöö kasiinode vahel

Kui pettur visatakse ühest kasiinost välja, võib järgmisel päeval juhtuda, et temaga ei soovita suhelda ka teistes kasiinodes. Suuremad kasiinooperaatorid jagavad omavahel teavet ning kui mängija on kantud musta nimekirja, on tal keeruline leida uut kohta, kus märkamatult mängida. See teeb korduva petmise palju keerulisemaks.

Kasiino pole lihtsalt õnne proovimise koht – see on kõrgtehnoloogiline keskkond, kus kõik su tegevused salvestatakse, analüüsitakse ja vajadusel kasutatakse su vastu. Ja isegi kui petmine õnnestub… keegi vaatab alati.

Kasiinod arenevad pidevalt, et võidelda kasiinopettuste vastu kõige moodsamate vahenditega.

Hall ala: nutikas mäng või pettus?

Mitte kõik, kes kasiinos võidavad, ei tee seda pettusega. Mõned mängijad lihtsalt kasutavad oma teadmisi ja oskusi – eriti blackjackis, kus kaardilugemine võib anda pikaajaliselt eelise. Kuid isegi täiesti seaduslikud tehnikad, nagu kaardilugemine, panustamismustri optimeerimine või statistiline analüüs, võivad viia selleni, et kasiino keelab sul mängimise.

Ka ruletis on püütud nutikusega piiri nihutada – eespool kirjeldatud Ritzi laserskanneri juhtum on selle klassikaline näide: abivahend andis selge eelise, kuid kohtulikku süüdistust ei järgnenud. Paljudes jurisdiktsioonides on elektrooniliste ennustusseadmete kasutamine kasiinos nüüd otseselt keelatud.

Miks? Sest kuigi seadus ei keela kasutada oma aju, ei ole kasiinol kohustust sind mängima lubada. Kui sa oled liiga osav, muutud sa riskiks nende ärimudelile. Seetõttu on termin “advantage player” saanud kasiinotööstuses peaaegu negatiivse kõla – isegi kui sa ei riku reegleid, oled sa „ohtlik“.

Sellest tulenevalt tekib küsimus: millal muutub osavus pettuseks? Kas Phil Ivey edge sorting oli nutikas lugemine või olukorra manipuleerimine? Kas MIT blackjacki meeskond lihtsalt kasutas teadust või rikkus mängu vaimu?

Lisaks on petturitel endil sageli oma eetika. Mõned väidavad, et nad lihtsalt „võtsid kasiinolt tagasi, mis oli neile kuulunud“. Teised ütlevad otse, et see oli “süsteemi kavaldamine”, mitte vargus – sest maja niikuinii võidab pikas plaanis.

Kaardilugemine ei ole kuritegu, kuid kasiino võib sellise mängija mängust kõrvaldada; Phil Ivey edge sorting’u kohtuasi näitas, et piir võib olla vaieldav.

Isegi seaduslikud võtted võivad muutuda halliks alaks, kus kasiinopettused ja oskus põimuvad.

Lõppsõna

Kasiinopettused on sama vanad kui kasiinod ise. Kuigi tehnoloogia, seadused ja turvameetmed on teinud skeemitamise aina raskemaks, ei kao soov süsteemi üle kavaldada kunagi. Olgu selleks märgistatud kaardid, magnetilised täringud või peidetud vibratsiooniseadmed – iga uus turvalahendus toob kaasa ka uue petuskeemi.

Kuid tänapäeval, mil kasiinod kasutavad tehisintellekti, näotuvastust ja reaalajas andmeanalüüsi, on petmise hind kõrgem kui kunagi varem. Isegi seaduslik oskus, nagu kaardilugemine, võib tuua mängukeelu. Mängijate ja kasiinode vaheline võidujooks jätkub – ja iga kord, kui keegi leiab uue viisi maja ületamiseks, kirjutatakse uus peatükk hasartmänguajalukku.

Mängijana on Sinu parim kaitse lihtne: mängi ainult litsentsiga kasiinos, pea kinni eelarvest ja käsitle mängu meelelahutusena. Vaata ka vastutustundliku mängimise nõuandeid.

KKK – Korduma Kippuvad Küsimused

Kuidas saavad tavamängijad end kasiinopettuste eest kaitsta?

Tavamängijad peaksid mängima ainult litsentseeritud ja usaldusväärsetes kasiinodes, kus kehtivad ranged regulatsioonid ja turvaprotokollid. Tasub kontrollida kasiino tausta, lugeda arvustusi ja vältida kahtlaselt heldeid VIP-pakkumisi, mis tunduvad “liiga head, et olla tõsi”. Eestis kontrolli, kas korraldajal on Maksu- ja Tolliameti tegevusluba – EMTA seaduslike korraldajate nimekiri. Loe ka, milliseid petuskeeme hasartmängudes tasub vältida. Samuti on soovitatav jälgida mängu ajal kummalist diilerikäitumist või ebaloogilisi tulemusi ning vajadusel sellest teavitada personali.
Üldiselt soovitame mängida pigem väga väikeste panustega ja teha seda vastutustundlikult – meelelahutuse eesmärgil, mitte rahateenimiseks.

Kas online-kasiinodes on pettused sarnased füüsiliste kasiinodega?

Online keskkonnas on kasiinopettused sageli tehnoloogiapõhised, näiteks võltsitud juhusliku numbri generaatorid (RNG) või manipuleeritud tarkvara. Kuid live-diileriga online-kasiinodes, kus mäng toimub reaalajas videosilla vahendusel, võivad esineda ka füüsilise maailma petuskeemid – näiteks märgistatud kaardid või koostöös tegutsevad diilerid.
Lisaks on online-slotimängudes sageli hall ala, kus mängud loovad visuaalide ja helidega illusiooni, et suur võit on „kohe tulemas“. Kuigi otseselt petlikud mehhanismid on keelatud, kompavad mänguloojad ja kasiinod tihti neid piire, et hoida mängijaid panustamas. Seetõttu vali ainult litsentsiga ja sõltumatult testitud mängudega kasiino (Eestis EMTA tegevusluba). Loe lähemalt: Kas online-kasiinod on ausad? ja kasiino manipulatsioonid.

Kas kaardilugemine on seaduslik ja kas seda saab õppida?

Kaardilugemine ilma abivahenditeta on enamikus riikides seaduslik, kuna see põhineb mängija enda vaimsetel võimetel ja tähelepanelikkusel – mitte tehnilisel abivahendil ega pettusel. Siiski peavad kasiinod seda ebaausaks eeliseks ja võivad sellise mängija lihtsalt blokeerida. Õppimiseks on olemas struktureeritud meetodid, näiteks Hi-Lo süsteem, ning raamatud nagu Edward Thorpi „Beat the Dealer“, mis annavad hea aluse kaardilugemise mõistmiseks ja harjutamiseks.

Miks lubavad kasiinod VIP-mängijaid, kui nad võivad olla petturid?

VIP-mängijad on kasiinodele tulusad – nad panustavad suuri summasid ja toovad palju tulu isegi siis, kui aeg-ajalt midagi võidavad. Kuid just seetõttu jälgitakse neid eriti tähelepanelikult. Kasutatakse näotuvastust, panustamismustrite analüüsi ja isegi privaatseid uurijaid. Phil Ivey juhtum edge sorting’uga näitab hästi, et ka väga eksklusiivne mängija võib muutuda ohuks kasiino kasumile.

Kas petturid tegutsevad pigem üksi või meeskonnaga?

Kuigi mõned petuskeemid on ühe inimese teostuses võimalikud, on enamik suuremaid juhtumeid meeskonnatöö. Meeskonnad jagavad ülesanded: üks hajutab tähelepanu, teine annab signaale, kolmas manipuleerib kaarte või täringuid. Näiteks Tran Organization kasutas altkäemaksu saanud diilereid, kaardijälgijaid ja kaasosalisi väljaspool kasiinot. Koordineeritud tegutsemine suurendab eduvõimalusi, kuid ka vahelejäämise riski.

Kas kasiinopettused on tänapäeval seotud organiseeritud kuritegevusega?

Organiseeritud kuritegevus pole kasiinodest kadunud – näiteks käsitles FBI Tran Organizationi juhtumit organiseeritud kuritegevusena.

Kas kasiinopettused on puudutanud ka Eestit?

Meile teadaolevalt ei ole Eestis avalikult dokumenteeritud rahvusvahelise kõlapinnaga kasiinopettuse juhtumeid. Eesti Maksu- ja Tolliameti litsentsisüsteem, sertifitseeritud RNG‑d ja pidev järelevalve muudavad petuskeemid keeruliseks. Kui mõni pettus avastatakse (näiteks manipulatsioon või tarkvaraviga), algatatakse uurimine ja tegevusloa võib kehtetuks tunnistada.

Mis seis oli Eestis kasiinopettustega 1990ndatel?

1990ndatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, arenes hasartmängusektor kiiresti ja regulatsioon alles kujunes. Esimene hasartmänguseadus võeti vastu 1995. aastal. Usaldusväärseid avalikke andmeid tolleaegsete kasiinopettuste kohta on vähe, seega konkreetsete juhtumite kohta me väiteid ei esita.

Tänapäevane raamistik loodi uue hasartmänguseadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2009; kaughasartmängu (online-kasiino) korraldamine sai tegevusloaga lubatud alates 2010. aastast (Raamatupidaja.ee). Järelevalvet teeb Maksu- ja Tolliamet.

Kasiinode skandaalid: kuulsad petturid ja slotitrikid
Metsiku Lääne kaardipettused
Pettus Pokkerilaudades: Russ Hamiltoni Tõus Ja Langus Ultimate Bet Skandaalis
Top10 Uskumatut Lugu Hasartmängude Maailmast
Õnnetu Õnnemäng: 10 Suurimat Kaotust Hasartmängumaailmas
Slotimängude Tõeline Nägu: Kuidas Mängijad Illusiooni Lõksu Jäävad