Tarokaardid on üks Euroopa kultuuriloo põnevamaid sümbolisüsteeme. 15. sajandi Itaalia õukondades mängukaartidena alustanud kaardipakk sai 18. sajandil okultistide käes ennustamise tööriistaks ning on tänapäeval popkultuuri, kunsti ja eneserefleksiooni kujundikeel. Selles artiklis uurime tarot’d kui kultuurinähtust: kust kaardid pärinevad, mida sümbolid tähendavad, miks inimesed neis tähendust näevad – ja miks kaardid siiski ei ennusta tulevikku.
- Tarokaardipakis on 78 kaarti: 22 suure arkaani kaarti (21 trumpi ja narr) ning 56 väikese arkaani kaarti nelja mastiga.
- Tarot sündis 1440. aastate Põhja-Itaalias kaardimänguna (carte da trionfi, hiljem tarocchi) – ilma müstilise tähenduseta.
- Ennustamise ja esoteerikaga seostati kaarte alles 18. sajandi lõpu Prantsusmaal; väidetud Egiptuse päritolu ei ole ajalooliselt tõendatud.
- Kaartide „täpsust“ selgitavad psühholoogilised nähtused nagu apofeenia ja projektsioon, mitte üleloomulik jõud.
- Tarokimängud on Prantsusmaal ja Austrias tänini populaarsed seltskonnamängud.
Mis on tarot?
Tarot on 78-kaardiline kaardipakk, mis koosneb 22 allegoorilise pildiga suurest arkaanist ja 56 kaardist neljas mastis ehk väikesest arkaanist. Algselt kasutati seda kaardimängudeks; alates 18. sajandi lõpust kasutatakse seda ka ennustamiseks ja sümboolse mõtiskluse vahendina. Kaartide mõju põhineb uskumusel ja tõlgendusel, mitte teaduslikult tõendatud ennustusvõimel.
Miks just 78 kaarti? Koosseis kujunes ajalooliselt: tavalisele neljamastilisele Itaalia kaardipakile (56 kaarti koos nelja õukonnakaardiga mastis) lisati 21 trumpi ja narr. Hilisemad esoteerikud sidusid 22 suurt arkaani näiteks heebrea tähestiku 22 tähega, kuid see on tagantjärele antud tõlgendus, mitte kaartide algne eesmärk.
Mis on arkaan? Termin „arkaan“ (ld arcanum – saladus) tähistab taro kontekstis kaartide kahte põhikategooriat: suur arkaan (ingl Major Arcana) ja väike arkaan (Minor Arcana). Nimetused võeti kasutusele 19. sajandi okultistlikus kirjanduses; mängijad räägivad lihtsalt trumpidest ja mastikaartidest.
Tarokaartide struktuur: suur ja väike arkaan, mastid ja levikud
Suures arkaanis on 22 kaarti. Rider-Waite-Smithi pakis on Narr nummerdatud nulliga ning ülejäänud kaardid I-st XXI-ni – Maagist Maailmani. Nende hulgas on näiteks Keisrinna, Armastajad, Õiglus, Erak, Õnneratas, Surm, Torn, Täht, Kuu ja Päike.
Väike arkaan (56 kaarti) jaguneb neljaks mastiks – sauad, karikad, mõõgad ja mündid (pentaklid). Igas mastis on numbrikaardid ässast kümneni ning neli õukonnakaarti: paaž, rüütel, kuninganna ja kuningas.
Levikud ehk kaartide paigutused. Tarot’ traditsioonis laotakse kaardid kindlasse mustrisse ehk levikusse, kus igal positsioonil on oma „roll“. Levinumad on kolme kaardi levik (minevik, olevik, tulevik või olukord, takistus, nõuanne), keerukam Keldi rist kümne kaardiga ning suhetele keskenduvad paigutused. Levik on sisuliselt jutustamise raamistik: see annab juhuslikult tõmmatud kaartidele struktuuri, millest lugeja loo kokku paneb.
Kaardi tähendus sõltub kontekstist. Tarot’ raamatutes on igale kaardile antud traditsioonilised märksõnad – näiteks Õigluse kaart tähistab tasakaalu ja otsust, Maailma kaart lõpetatust ja uue tsükli algust. Tõlgendus muutub aga vastavalt küsimusele ja naaberkaartidele, mistõttu kaks lugejat võivad samast levikust jutustada täiesti erineva loo. Just see paindlikkus teeb tarot’st hea loovtöö tööriista – ja samas näitab, et „sõnum“ tuleb tõlgendajalt, mitte kaartidelt.
Tarokaartide ajalugu: õukonna kaardimängust esoteerikani
Tavalised mängukaardid jõudsid Euroopasse 14. sajandi lõpus – esimene kirjalik mainimine pärineb 1367. aastast Bernist – ning nende eeskujuks peetakse Egiptuse mamelukkide kaardipakke. Tarot ise ilmus mõni aastakümme hiljem Itaalias ja oli alguses puhas meelelahutus: kaardimäng õukondades ja jõukates peredes, ilma müstilise või ennustava kontekstita.
Kaartide muutumine mängukaartidest ennustamise tööriistaks toimus järk-järgult ja palju hiljem. 18. sajandi lõpus hakkasid Prantsuse okultistid kaartidele omistama sügavamaid tähendusi, sidudes need kabala, astroloogia ja Vana-Egiptuse müstikaga – ajaloolised tõendid selliste seoste kohta aga puuduvad.
Varaseim eelkäija. Tarot’ eelkäijaks peetakse Martiano da Tortona kirjeldatud 60-kaardilist pakki (umbes 1418–1425), mis tehti Milano hertsogile Filippo Maria Viscontile: 16 Rooma jumalatega trumpi ja neli linnuliikidega masti. Pakk ise pole säilinud.
Esimesed teadaolevad tarokaardid on dokumenteeritud aastatel 1440–1450 Põhja-Itaalia linnades Milanos, Ferraras, Firenzes ja Bolognas. Neid kutsuti carte da trionfi ehk triumfikaardid: tavalisele pakile lisati narr ja 21 allegoorilise pildiga trumpi.
Nimi tarocchi ilmus allikatesse 16. sajandi algul. Tihimängud, kus trumbid löövad mastikaarte, nõudsid strateegiat ja mälu ning olid õukonnaseltskonna meelispärane ajaviide.
Levik. Itaalia sõdade ajal jõudsid kaardid Prantsusmaale ja Šveitsi, kus kujunes välja tuntud Marseille’ tarot. Hiljem tekkisid mängud nagu Saksa Grosstarok ja Prantsuse tarot.
Tarokimängud tänapäeval. Tarokimänge mängiti paljudes Euroopa piirkondades. 20. sajandil nende populaarsus vähenes, et hiljem mõnes piirkonnas taas tõusta. Prantsuse tarot on Prantsusmaal üks populaarsemaid kaardimänge ning Austrias mängitakse Königrufenit, milles peetakse ka turniire.
Esoteeriline tarot. 1781. aastal väitis prantsuse kirjanik Antoine Court de Gébelin oma teose „Le Monde primitif“ 8. köites, et tarot peidab endas Vana-Egiptuse preestrite saladusi – ilma ühegi ajaloolise tõendita. Umbes 1789. aastal andis Jean-Baptiste Alliette (Etteilla) Pariisis välja esimese spetsiaalselt ennustamiseks kujundatud tarokaardipaki.
Keelud ja hukkamõist. Ajaloo vältel on tarokaarte seostatud nõiduse ja okultismiga, mistõttu on neid eri ajastutel ja piirkondades taunitud. Sageli peegeldas see laiemaid usulisi hoiakuid, mis nägid ennustamises ohtu valitsevale moraalile.
Rider-Waite-Smithi pakk. Eriti mõjukaks sai tarokaardipakk, mis ilmus 1909. aastal Londonis. Selle koostas Arthur Edward Waite, okultist ja salaseltsi Golden Dawn liige, ning pildid joonistas kunstnik Pamela Colman Smith. Uudne oli see, et ka väikese arkaani numbrikaartidel olid stseenid, mis rääkisid visuaalset lugu – see tegi paki laiale publikule lihtsamini „loetavaks“ ning selle kujundid on saanud paljude hilisemate pakkide eeskujuks.
20. sajandi teisel poolel levis tarot koos Uue Ajastu (New Age) liikumisega üle maailma. Tänapäeval näeb tarot’ kujundeid filmides, videomängudes, moes, tätoveeringutes ja kunstis; paljude jaoks on see pigem esteetika ja enesepeegelduse tööriist kui usu küsimus.
Tavalised mängukaardid ja kartomantia
Tarot’ ja tavaliste mängukaartide vahel on otsene sugulus – mõlemad pärinevad samast 14.–15. sajandi Euroopa kaardikultuurist. Ennustamist tavaliste mängukaartidega nimetatakse kartomantiaks; näiteks Etteilla kirjutas tavakaartidega ennustamisest juba 1770. aastal, enne kui ta tarot’ juurde jõudis.
Kartomantias vastavad mastid taro väikese arkaani mastidele: numbrikaardid ässast kümneni vastavad numbrikaartidele ning kuningas, emand ja soldat õukonnakaartidele. Tarot’ mastis on neli õukonnakaarti – kuningas, kuninganna, rüütel ja paaž –, tavapakis rüütel puudub. Traditsiooniliselt seostatakse maste nii:
| Mängukaart | Taro mast | Tähendus |
|---|---|---|
| ♥ Ärtu | Karikad | tunded ja suhted |
| ♦ Ruutu | Mündid | raha, töö ja materiaalne maailm |
| ♣ Risti | Sauad | energia, loovus ja algatusvõime |
| ♠ Poti | Mõõgad | mõistus, konfliktid ja raskused |
Sümboolika poolest tähendaks näiteks kolm ruutut karjääriküsimuses traditsiooniliselt „materiaalset stabiilsust“ ja kolm potti „konflikte“ – aga pea meeles, et see on tõlgendustraditsioon, mitte ennustus. Sama kaardipakiga mängitakse ka pokkerit ja blackjacki, kus kaartide järjekord on puhtalt juhuslik. Mängukaartide ajaloo kohta leiad rohkem artiklist mängukaartide ajalugu ja huvitavad faktid.
Tarot ja inimpsüühika: miks kaardid tunduvad „täpsed“?
Kui tarokaardid ei ennusta tulevikku, miks tunnevad paljud inimesed, et lugemine „tabas märki“? Vastus peitub pigem inimmõistuses kui kaartides. Psühholoogia tunneb mitut nähtust, mis selgitavad, miks sümbolid ja juhuslik kaardikombinatsioon võivad tunduda isiklikult tähenduslikud.
Sümbolid, Jung ja arhetüübid. Šveitsi psühhiaater Carl Jung kirjeldas arhetüüpe – kujundeid ja teemasid, mis korduvad eri kultuuride müütides ja muinasjuttudes (näiteks tark vanamees, ema, trikster). Tarot’ pildid – Narr, Maag, Keisrinna, Erak – sobituvad nende kujunditega hästi, mistõttu kasutatakse Jungi ideid tihti tarot’ sümboolika selgitamiseks. See on tõlgendusraamistik, mitte tõend kaartide ennustusvõime kohta.
Hea näide on Surma kaart, mida sageli kardetakse. Tarot’ traditsioonis ei tähista see füüsilist surma, vaid muutust, lõppu ja uut algust – vajadust lasta lahti vanadest harjumustest või olukordadest. Sellised kujundid võivad olla ajendiks introspektsiooniks ehk oma mõtete ja tunnete vaatlemiseks.
Apofeenia: mustrite nägemine juhuslikkuses. Apofeenia on inimese kalduvus näha mustreid ja seoseid seal, kus neid tegelikult ei ole. Aju on evolutsiooniliselt häälestatud otsima tähendust – parem on kahisevas põõsas näha kiskjat, kui see märkamata jätta. Tarokaartide segamine on juhuslik protsess, kuid rikkalikud pildid annavad palju materjali, millele oma mõtteid ja muresid projitseerida.
Barnumi efekt ja kinnituskalduvus. Lisaks mõjuvad Barnumi efekt (üldised, kõigile sobivad kirjeldused tunduvad isiklikud – sama nähtus selgitab horoskoopide populaarsust) ja kinnituskalduvus (mäletame tabamusi ja unustame möödalaske). Koos loovad need tugeva tunde, et kaardid „teadsid“ midagi – kuigi tähenduse lõi lugeja või küsija ise.
Tarot’ väärtus seisneb seega pigem küsimustes, mida pildid tekitavad, kui vastustes, mida need väidetavalt annavad.
Tarot ja kvantfüüsika: metafoor, mitte seos
Veebis kohtab sageli väiteid, et kvantfüüsika „selgitab“ tarot’d. Sellist teaduslikku seost ei ole. Nähtused nagu superpositsioon ja vaatleja mõju kirjeldavad mikroosakeste käitumist ega ütle midagi kaardipaki segamise ega inimese saatuse kohta. Kvantteooriat võib kasutada vaid poeetilise võrdlusena – et meie tähelepanu ja ootused mõjutavad seda, kuidas me toimuvat tõlgendame.
Kui keegi müüb Sulle „kvant-tarot’d“ või „teaduslikult tõestatud“ ennustust, tasub olla skeptiline: teaduslik sõnavara ei tee väitest teaduslikku.
Tarot, juhus ja hasartmängud: kaardid ei muuda tõenäosust
Tarot oli algselt kaardimäng – ja see on hea meeldetuletus, et kaardipakk on eelkõige juhuse tööriist. 15. sajandi Itaalia õukondades mängiti tarokki samamoodi nagu teisi kaardimänge: võitu otsustasid kaartide jaotus, mängija oskused ja õnn, mitte kaartide müstiline tähendus. Esoteeriline kiht lisandus alles üle kolmesaja aasta hiljem.
Sama psühholoogia, mis paneb inimese tarokaardis sõnumit nägema, töötab ka hasartmängudes. Apofeenia ja kinnituskalduvus toidavad nn mängija eksiarvamust: pärast mitut kaotust tundub, et võit „peab“ tulema, või et kindel rituaal, number või kaart toob õnne. Tegelikkuses on ruletiring ja slotikeerutus sõltumatu juhuslik sündmus. Ükski tarokaartide tõlgendus, horoskoop ega number 13 ei muuda mängu tõenäosusi ega kasiino matemaatilist eelist.
Kui naudid kaardimänge, kohtle neid meelelahutusena, mille eest maksad, mitte sissetulekuallikana. Loe lähemalt, kuidas aju riskile ja tasule reageerib, miks ebausk hasartmängudes nii visalt püsib ja kuidas hoida mängimine kontrolli all – selleks on juhend vastutustundlikust mängimisest.
Kuidas tarokaarte tänapäeval kasutatakse?
Tänapäeval kasutavad inimesed tarot’d väga erinevatel eesmärkidel – paljud neist ei ole seotud ennustamisega. Allpool on levinumad viisid; need kirjeldavad kasutajate kogemust, mitte teaduslikult tõendatud mõju.
Enesepeegeldus ja päevikupidamine. Kaart võib olla lähtepunkt küsimusele: „Mida see pilt minus tekitab?“ Nii kasutatakse tarot’d sarnaselt päevikukirjutamise juhistega – kaart ei anna vastust, vaid aitab oma mõtteid sõnastada. Kui mõni teema tundub raske, on sisuline abi siiski psühholoogi või nõustaja juures.
Kunst, kirjandus ja loovtöö. Kunstnikud on loonud sadu tarokaardipakke, alates renessansiaegsetest käsitsi maalitud Visconti-Sforza kaartidest kuni Salvador Dalí pakini. Kirjanikud ja rollimängude loojad kasutavad kaarte tegelaste ja süžeede väljamõtlemiseks: juhuslikult tõmmatud „Torn“ või „Täht“ võib anda loole ootamatu pöörde.
Mõtisklus ja keskendumine. Mõned inimesed kasutavad kaarte meditatsiooni või kontemplatsiooni abivahendina: ühe pildi pikem vaatlemine aitab mõtteid rahustada ja keskenduda, sarnaselt kunstiteose vaatlemisele.
Kuidas tarokaartidega tutvust teha?
Kui tarot Sind kultuuri- või kunstinähtusena huvitab, võid kaartidega ise tutvuda. Mõistlik on läheneda uudishimuga, mitte otsida neilt vastuseid elu tähtsatele küsimustele.
- Vali kaardipakk: algajale sobib hästi Rider-Waite-Smithi pakk või selle kaasaegne versioon, sest kõigil kaartidel on selged pildid.
- Tutvu ajaloo ja sümbolitega: vaata kaarte ükshaaval ja uuri, kust nende kujundid pärinevad – palju on laenatud kristlikust ikonograafiast, antiikmütoloogiast ja renessansikunstist.
- Õpi struktuuri: alusta suure arkaani 22 kaardist, seejärel liigu nelja masti juurde.
- Kasuta kaarte loovalt: tõmba päeva alguses üks kaart ja kirjuta päevikusse, milliseid mõtteid pilt tekitab.
- Proovi tarokimängu: kui leiad seltskonna, katseta Prantsuse tarot’d või Königrufenit – nii tutvud kaartide algse otstarbega.
- Säilita kriitiline meel: ära tee tervise-, raha-, õigus- ega suhteotsuseid kaartide põhjal. Ole ettevaatlik tasuliste ennustajate suhtes, kes lubavad kindlaid vastuseid või küsivad raha väidetava needuse eemaldamise eest.
KKK
Mitu kaarti on tarokaardipakis?
Ennustamiseks kasutatavas pakis ja Prantsuse tarokimängus on 78 kaarti. Mõnes tarokimängus kasutatakse lühemat pakki: näiteks Austria Königrufenit mängitakse 54 kaardiga, sest osa mastide numbrikaarte on pakist välja jäetud.
Mis number on Surma kaart ja miks sellel sageli nime pole?
Surm on suure arkaani 13. kaart (XIII). Marseille’ tarot’ vanades ja uutes väljaannetes jäetakse see kaart tavaliselt nimetuks – seetõttu kutsutakse seda ka nimetuks arkaaniks. Hilisemates pakkides, näiteks Rider-Waite-Smithis, on kaardil nimi „Death“.
Mis vahe on tarokaartidel ja tavalistel mängukaartidel?
Tavalise 52-kaardilise paki igas mastis on 13 kaarti, tarokaardipaki mastis 14, sest lisaks on rüütel. Lisaks on tarokaardipakis 21 trumpi ja narr, mida tavalises mängukaardipakis pole. Tavapaki jokker meenutab taro narri, kuid tekkis hiljem ja eraldi – 19. sajandi keskel USA-s euchre’i mängu trumbina.
Kas tarokaardid või õnnesümbolid aitavad hasartmängudes võita?
Ei. Tarokaartide tõlgendamine ega õnnerituaalid ei muuda ruleti või slotimängu tõenäosusi ega kasiino eelist. Kaartide sümboolikast ei saa järgmise keerutuse tulemust järeldada. Lähemalt loe artiklist kas online-kasiinod on ausad?
Allikad: Wikipedia – Tarot, Tarot card games, Tarot of Marseilles, Rider–Waite Tarot, Etteilla, Cartomancy, Apophenia, Joker.
Hasartmäng on meelelahutus, mitte sissetulekuallikas. Eestis tohib kasiinomänge mängida alates 21. ja spordiennustusega tegeleda alates 18. eluaastast. Abi ja nõu leiad lehelt vastutustundlik mängimine ja Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskusest.
