DARWINI AUHIND
Darwini auhind on mõneti musta huumori auhind, mis antakse inimestele, kes on oma rumaluse või hooletuse tõttu eemaldanud end inimkonna geneetilisest basseinist. Auhind nimetati Charles Darwini järgi, evolutsiooniteooria rajaja auks, viidates irooniliselt looduslikule valikule.
Darwini auhinnad rõhutavad inimlikke vigu, mis on nii kardinaalsed, et need takistavad indiviidi geenide edasikandumist tulevastele põlvedele.
Surmaga Lõppead Rumalused: Darwini Auhindade Kõige Kummalisemad Lood, VOL 1
Öine Seiklus: Saatuslik Sõit Sauze D’Oulxis
2008. aastal veetis 46-aastane David Monk puhkust Itaalias, Sauze D’Oulxi suusakuurordis, olles seal koos grupi sõpradega. Ühel õhtul, pärast mõne õlle nautimist, tekkis seltskonnal julge plaan. Nad otsustasid varastada kaitsemati, mis oli mõeldud suusanõlva alumise osa metallbarjääride katteks, ja kasutada seda kelgutamiseks.
Täis põnevust ja seiklusjanu, ronisid nad mäkke, asetasid kaitsemati enda alla ning lasid ennast hoogsalt nõlvast alla. Iroonilisel kombel sõitsid nad täiel hool sisse just sama barjääri vastu, millelt nad kaitsemati olid võtnud.
David suri kohapeal, saades oma teo eest postuumselt Darwin’i auhinna. Sõber Alan MacGregor meenutas Daily Mailile antud intervjuus Davidit kui “suurepärast tüüpi,” kuigi sõna “suurepärane” ei pruugi olla kõige täpsem valik sellises kontekstis.
Saatuslik Hüpe “Pääsemise” Nimel
2001. aastal avaldas South Idaho Press loo mehest nimega Marco, kes sõitis parasjagu sõpradega mäelt tagasi, kui kaubiku pidurid alt vedasid. Sündmuse haripunktis hüppas Marco liikuvast sõidukist välja enne, kui see kaljuservalt alla hakkas kukkuma – jõudmata samal ajal mainida sõpradele midagi piduriprobleemist.
Õnneks astus üks kaassõitjatest mängu, suutes kaubiku peatada.
Seejärel suundusid nad tagasi mäkke, et avastada Marcos tehtud saatuslik arvutusvea tulemus: hüpates “turvalisse kohta”, oli ta peaga vastu asfalti kukkunud ja saanud surmavaid vigastusi. Keegi teine viga ei saanud.
Mõtlematu Benji-hüppaja
1997. aastal tegi politsei Restonis, Virginias, avalduse, milles teatati 22-aastase Eric Barcia leitud surnukehast. Noormees oli ilmselt üritanud benji-hüpet teha 70 jala (umbes 21 meetri) kõrguselt sillalt.
Eric oli otsustanud mitte kasutada professionaalseid benji-hüppe teenuseid, vaid võttis asja enda kätte ja sidus mitu benji-köit omavahel kokku.
Ta kinnitas end kindlalt, sidus teise otsa silla külge ja hüppas, olles kindel, et oli benji-köie pikkuse – natuke alla 70 jala – hoolikalt mõõtnud.
Muidugi, mida Eric oli unustanud, oli asjaolu, et benji-köied venivad…
Õnnetu Sõit Mootorsaaniga
Darwini auhindade veebisaidi järgi ei kvalifitseeru tavaliselt loodusõnnetuse tagajärjel hukkunud isikud Darwini auhinna saajateks. Siiski, Walteri, 43-aastase mehe Fairbanksist, lugu on piisavalt erandlik. Tema surma põhjustas mitte loodusõnnetus, vaid tema enda ilmne hooletus.
Walteri kandidatuur 2000. aasta auhindadele tulenes tema tegevusest mootorsaaniga, mida nimetatakse “highmarking“. See tegevus seisneb puutumatu lumega nõlval võimalikult kõrgele sõitmises, kuni saan enam edasi ei liigu, ja seejärel kiiresti alla sõitmises.
Osariigi politseinikud olid hoiatanud, et valitsevad tingimused soodustavad laviinide teket. Walter oli päeva jooksul juba korra laviini põhjustanud, mis ta seejärel vöökohani lume alla mattis.
Iga mõistlik inimene oleks sellisest kogemusest ilmselt ära ehmunud või vähemalt võtnud seda kui märki tegevuse lõpetamiseks. Kuid see kirglik mootorsaanisõitja jätkas mäenõlval kihutamist, kuni vallandas teise, suurema laviini, mis ta enese alla mattis ja Walteri eluküünla kustutas.
Paraplaaniga Vette Maandumine
1999. aastal otsustas Utah’s Rivertonist pärit paraplaanilendur Craig proovida uut, pehmemat maandumisviisi, plaanides maanduda kanalisse.
Esimene osa õnnestus suurepäraselt – Craig sooritas täiusliku maandumise.
Kahjuks ei läinud ujumisosa päris nii hästi. Craig’i langevari täitus veega, tõmbas ta allavoolu ja ta uppus.
Amatöör Kaljusukelduja
1999. aasta Darwini auhindade seas oli Craig, 27-aastane mees, kes leidis oma ootamatu lõpu Walesis Skrinkle Havenis.
Soovides avaldada muljet grupile teismelistele poistele, hüppas mees (kelle nime Darwini auhinnad ei avalikusta) 80-jala (umbes 24 meetri) kõrguselt kaljult vette.
Kui 80-jala kõrguselt sukeldumine tehakse õigesti, ei tohiks see olla surmav. Tundub aga, et mehel polnud kõrgelt sukeldumise kogemust.
Ta kaotas veega kokkupuutel teadvuse ja kuigi teismelised tõid ta veest välja, kuulutati ta haiglasse jõudes surnuks. Selge on, et teismelised ei olnud sellest tembust vaimustuses.
Lohepurjetaja, Kes Võttis Tuule Tiibadesse
2007. aasta Darwini auhindadele esitati eriti julge Hispaania lohesurfar.
Kui lõuna poole puhusid orkaanitugevusega tuuled, sulgesid mõistlikud hispaanlased aknaluugid ja valmistusid tormi üle elama.
Meie 40-aastasel kangelasel oli aga teised plaanid. Nähes teateid tugevatest tuultest ja hiiglaslikest lainetest, otsustas ta eirata keeldu minna vette.
Ta haaras julguse kokku, kinnitas end lauale ja heiskas oma lohe.
Tema keha leiti sisemaalt, rohkem kui kilomeetri kaugusel rannikust, pärast seda, kui tuuled olid ta kaugele eemale lohistanud.
Niagara Joa Jetski-Hüppaja
1995. aastal otsustas eriti julge hulljulge Robert teha midagi, mida keegi varem teinud ei olnud – sõita oma jetskiga Niagara joast alla.
See võib tunduda täiesti hullumeelne, kuid Robertil oli plaan. Ta oli oma jetski varustanud raketimootoriga ja kandis langevarju.
Plaan oli käivitada raketimootor joale lähenedes, avada langevari lennu tipphetkel ja liuelda ohutult turvalisse kohta.
Paraku ei arvestanud Robert üht olulist asjaolu – vesi teeb asjad märjaks.
Joa poole tuhisedes ja nuppu vajutades ei süttinud täiesti läbimärg raketimootor. Serva pealt alla kukkudes proovis ta avada langevarju, kuid ka see polnud veekindel ja ei avanenud.
Amatöör Elektrik
Elektri ja vee kooslus ei ole hea. Palun olge ettevaatlikud, muidu võite surra. 1999. aastal tõusid jetskid Darwini auhindade kontekstis esile jälle. Seekord oli õnnetu hing mees nimega Rodney, kes rõõmsalt tegi tiire Washingtoni järvel, kui märkas, et tema jtski aku hakkab tühjaks saama.
Kaldale lähenedes sidus ta oma jetski kinni ja jooksis, et tuua akuklemmid. Ta ühendas otsad 110-voldisesse pistikupessa ja jooksis veepiirile, krokodilliklemmid käes.
Kahjuks ei peatunud ta veepiiril, vaid kukkus otse vette, saades kohe elektrilöögi.
Tema keha leiti hiljem õhtul dokkide alt hulpimas.
Joobes Parkuuri Täht
2002. aastal otsustas rühm poisse Maidenheadist, olles innustatud Pariisi parkuuri-stseenist, proovida ka ise parkuuri.
Marcil ja tema sõpradel läks alguses hästi. Nad leidsid kahe mitmekorruselise parkla vahelise lõhe, mille all oli 12-meetrine kukkumine, ja pärast pikka jooksuhoo võtmist suutis Marc selle ületada.
Oma saavutuse üle rõõmustades suundusid nad pubisse. Koju minnes möödusid nad jälle parklast ja siis hakkasid asjad valesti minema.
Mõne õlle julgustuse saanud Marc hüppas uuesti lõhe poole, kuid kaotas teisel pool tasakaalu ja kukkus 12 meetrit alla betoonile. Ükski alkoholi kogus ei oleks suutnud seda lööki leevendada.
Kobra Hammustus
See lugu küll spordiga seotud pole, kuid liiga veider, et mitte jutustada. Võib-olla üks absurdsemaid lugusid mehelikkuse piire kompavast uljusest, mida oleme kuulnud.
Darwini auhindade andmetel sai 1997. aastal Wayne Roth Pittstonist, Pennsylvaniast, oma sõbra Rogeri kobra käest hammustada. Juhtum leidis aset, kui Wayne otsustas terrariumist mürgise mao välja võtta.
“Ma ei vaja haiglat,” teatas Wayne Rogerile. “Ma olen mees. Ma saan sellega hakkama.”
Wayne’i ettepanekul läksid nad selle asemel pubisse. Seal demonstreeris ta oma “mehelikkust” mitmeid õllesid rüübates, hammustusest hoobeldes ja umbes tund aega hiljem surnult kokku kukkudes.
Selgub, et kobra mürk mõjub aeglaselt, rünnates kesknärvisüsteemi alles mõne tunni möödudes.
Need lood Darwini auhindadest ei ole ainult meelelahutuslikud, vaid ka õpetlikud, meenutades meile, et piiride kompamine võib mõnikord viia ootamatute ja traagiliste tagajärgedeni. Nad tuletavad meile meelde inimlikkuse haprust ja vajadust olla ettevaatlik oma seiklustes.
