DARWINI AUHINDADE KUMMALISEMAD LOOD
Darwini auhinnad said alguse 1993. aastal, kui Wendy Northcutt, kes töötas tol ajal Stanfordi Ülikoolis teadurina, hakkas koguma lugu rumalatest ja sageli surmaga lõppevatest õnnetustest. Eesmärk oli esile tõsta inimesi, kelle väga rumalad teod takistasid nende geenide edasiandmist tulevastele põlvedele, eemaldades nad nii inimkonna geenivaramust.
Saatuslikud Eksimused: Darwini Auhindade Kõige Šokeerivamad Hetked, VOL 2
Northcutt alustas lugude postitamist veebis ja tema kogumik pälvis kiiresti suurt populaarsust. See viis ametliku Darwini Auhindade veebilehe loomiseni ning hiljem raamatute ja muude meediatoodete väljaandmiseni, mis tutvustasid auhindade saajaid ja nende hämmastavaid lugusid. Siiski tasub mainimist, et paljud Darwini auhindadega seotud lood ja “faktid” pärinevad kontrollimata allikatest. Seetõttu ei tasu kõike puhta tõena võtta.
Darwini auhindade kontseptsioon põhineb Charles Darwini evolutsiooniteoorial ja “ellujäämise võitlusel“, kuid neid esitatakse huumoriga ja irooniaga, rõhutades inimeste käitumise absurdseid tagajärgi. Auhinnad on mõeldud eelkõige meelelahutuseks, kuid neil on ka õpetlik element, juhtides tähelepanu ohtudele ja rumalusele, mis võivad viia traagiliste tagajärgedeni.
Tuleb märkida, et kuigi Darwini auhinnad on populaarsed ja laialdaselt tuntud, on nende üle ka vaieldud. Kriitikud on osutanud, et auhinnad võivad tunduda tundetud või ebainimlikud, eriti seoses inimestega, kes on kaotanud elu. Siiski, auhindade asutajad ja toetajad rõhutavad, et nende eesmärk on pakkuda õpetlikku meelelahutust, mitte kedagi halvustada.
Raketi-jalatsitega Lendur
Üks märkimisväärne juhtum puudutab meest, kes otsustas, et tavaline liikumisviis ei ole piisavalt kiire ega põnev.
Mees kinnitas endale jalga raketi-jalatsid, lootes taevasse tõusta ja lendama hakata. Kahjuks oli tema lennuteadus puudulik. Võimsad rakettmootorid, mis olid mõeldud kiirenduse andmiseks, osutusid kontrollimatuteks, põhjustades mehele rängad vigastused, mis viisid lõpuks tema surmani.
Selle asemel, et saavutada õhus akrobaatilisi trikke, sai temast hoiatav näide füüsikaseaduste alahindamisest ja ülejõu käivate tehnoloogiate kasutamisest.
Bensiinipaagi Kontroll Tulemasinaga
See uskumatu lugu räägib isikust, kes otsustas kasutada tulemasinat, et näha, kui palju on bensiini tema auto bensiinipaagis. Pimedas garaažis, soovides saada kiiret vastust, arvas ta, et tuleleek valgustab piisavalt, et bensiinitasemele pilk peale heita. Paraku toimus hetkeline ja vägivaldne reaktsioon bensiiniaurude ja lahtise leegi kokkupuutel, mis põhjustas plahvatuse.
See traagiline juhtum lõppes tõsiste vigastuste ja surmaga, jättes maha õppetunni ohutuse ja tervemõistuse tähtsusest isegi kõige lihtsamate ülesannete täitmisel.
Langevarjuta Hüpe
Ivan Lester McGuire oli kogenud langevarjur ja kaameramees, kes tegi saatusliku vea, hüpates lennukist ilma langevarjuta. 1988. aasta aprillis toimunud hüppe ajal oli ta keskendunud videokaamera seadistamisele, unustades sellega oma põhilise ohutusvarustuse – langevarju. McGuire hüppas Põhja-Carolinas asuva langevarjukeskuse kohal, kandes ainult oma kaameravarustust. Tema vabalangemine jäi kaamera lindile, dokumenteerides traagilise eksimuse viimased hetked. See juhtum on jäänud meeldetuletuseks kõigile ekstreemspordi harrastajatele, rõhutades põhjaliku kontrolli ja ohutusprotseduuride järgimise tähtsust.
Pilvelõhkuja Katusehüpe
Üks inimene, otsides adrenaliini ja põnevust, otsustas teha base-hüppe ühelt linna kõrgeimalt pilvelõhkujalt. Selline tegevus nõuab mitte ainult erilubasid, vaid ka äärmist ettevaatlikkust ja professionaalseid oskusi. Hüppaja, kellel polnud ametlikku luba ega piisavalt kogemusi, leidis, et tema langevari ei avanenud õigel ajal. See traagiline otsus lõppes surmaga, tuletades meelde, et äärmusport nõuab mitte ainult julgust, vaid ka vastutust ja austust ohutusnõuete vastu.
Base-hüpete täpne surmajuhtumite arv võib ajas muutuda, kuna see ekstreemspordiala meelitab pidevalt uusi harrastajaid, kes soovivad oma piire proovile panna. Üldjoontes on alates base-hüpete ametlikust tunnustamisest 1981. aastal hinnanguliselt saanud selles ekstreemspordis surma üle 300 inimese.
Kodukootud Allveelaev
Antud Darwini auhinnad juhtum räägib mehest, kes ehitas endale allveelaeva, uskudes, et saab sellega avastada veealust maailma oma tingimustel. Oma koduaias konstrueeritud sõidukiga vee alla sukeldudes ei arvestanud ta aga sügavusega kaasneva rõhu ja tehniliste nõuetega, mis on vajalikud ohutuks sukeldumiseks. Allveelaev ei pidanud rõhule vastu, toimus implosioon, viies mehe elu. See juhtum näitab, kui kriitiline on tehnoloogia ja loodusjõudude austamine.
Võib-olla oled kuulnud ka 2023. aasta suvel aset leidnud traagilisest õnnetusest Titaniku vraki uurimisel, kus allveelaevaga toimunud intsident oli samuti tingitud olukorra ülehindamisest ja tehnilisest praagist. See juhtum rõhutab, et meresügavuste uurimisega kaasnevad riskid ei vali oma ohvreid vaid amatööride seast; isegi kõrgelt kvalifitseeritud professionaalid võivad sattuda ettearvamatutesse ja ohtlikesse olukordadesse.
Karu Paitaja
Loodusesse minek ja metsikute loomade imetlemine on paljude inimeste jaoks nauditav tegevus. Kuid ühe inimese otsus minna samm veel kaugemale, üritades metsikut karu paitada, lõppes kohutavalt. Hoolimata hoiatustest, et metsikud loomad on ettearvamatud ja ohtlikud, arvas see inimene, et suudab luua sideme karuga, lähenedes sellele ilma igasuguse kaitseta.
Karu reaktsioon oli vägivaldne ja surmav, meenutades meile, et looduses tuleb alati järgida ettevaatusabinõusid ja austada metsikute loomade ruumi. Üldiselt on karu rünnakud inimestele haruldased. Karud, sealhulgas pruunkarud, mustkarud ja jääkarud, on ettevaatlikud inimeste suhtes ja rünnakud on sageli seotud toiduotsinguga, inimeste poolt põhjustatud üllatusega või emakarude reaktsiooniga, kes tajuvad ohtu oma poegadele.
Elektrikarje
See Darwini auhinnad juhtum puudutab isikut, kes uskus, et elektrilöök võib ravida tema kähedat häält. Otsustades teooriat praktikas proovida, rakendas ta oma kõrile otsest elektrilööki, lootes oma häälele “restarti” teha. See äärmuslik eneseravimise meetod lõppes fataalselt, jättes maha tõsise meeldetuletuse meditsiiniliste protseduuride ja elektri ohtlikkuse kohta ilma asjakohase hariduse ja kogemusteta.
Igal aastal hukkub maailmas elektrilöögi tagajärjel hinnanguliselt tuhandeid inimesi, arvudes varieerudes sõltuvalt piirkonnast ja turvameetmetest, kusjuures arengumaades on see arv sageli suurem. Mõningate hinnangute kohaselt võib see arv ulatuda 20 000–30 000 surmajuhtumini aastas.
Foto Granaadiga
Selles traagilises loost said osa mitmed inimesed, kes otsustasid teha grupifoto, hoides käes aktiveeritud käsigranaati. Arusaamatuks jääb, miks keegi arvas, et selline tegevus võiks olla hea mõte. Granaat plahvatas enne, kui keegi suutis ohutusse kaugusesse jõuda, põhjustades kohutava tragöödia.
See juhtum on hoiatav näide enese ja teiste elu ohtu seadmise tagajärgedest läbi mõtlematu ja ohtliku käitumise.
“Surematuse” Eliksiir
Noor mees nimega Sergei lubas juba lapsena oma vanaemale luua surematuse eliksiiri, et nad saaks elada igavesti. Aastaid hiljem, bioloogiatunnis, leiame Sergei lakkumas kaaliumtsüaniidi oma peopesalt – ta uskus, et on leidnud maagilise eliksiiri. Ta oli veendunud, et väikestes kogustes mürke, nagu mürgiseened, arseen ja tsüaniidsoolad, tarbides suudab ta oma keha tugevdada ja end surma eest kaitsta. Sergei julgustas ka teisi endaga liituma. Öistel väljasõitudel kuulutas ta: “Ma ei sure. Olen aastaid mürki neelanud ja nüüd ei saa miski mind tappa.”
Pärast tsüaniidi allaneelamist hakkas tal halb ning ta palus klassikaaslastelt vett. Selle asemel, et puhast vett juua, lahustas ta hoopis ülejäänud tsüaniidipulbri ja jõi lahuse ära. Kuigi Sergei oli intelligentne üliõpilane, kes tundis huvi keemia ja anatoomia vastu ning võitis isegi kuldmedali, oli tema teaduslik eeldus ekslik. Surematuse asemel oli ta avastanud hoopis surelikkuse eliksiiri. Sergei sattus krampidesse, langes koomasse ja suri teadvusele tulemata.
Hai Suudleja
Sündmus leidis aset avamerel, kus sukelduja kohtas suurt haikala, ühte ookeani kõige aukartust äratavamat kiskjat. Asemel, et hoida ohutut vahemaad, otsustas sukelduja väljakutsuda looduslikke instinkte ja läheneda haile piisavalt, et teda suudelda. See otsus oli kantud ekslikust arvamusest, et inimlik julgus või sõbralikkus võib kuidagi mõjutada metsiku looma käitumist.
Paraku ei jagatud hai poolt inimlikke sentimente. Kui sukelduja üritas oma huuled vastu haikala nahka suruda, reageeris hai instinktiivselt, pidades lähenevat inimest ohuks või saagiks. Tagajärjeks toimus traagiline rünnak, mis lõppes sukelduja surmaga. See sündmus on valus meeldetuletus, et metsikud loomad jäävad alati ettearvamatuks ja nende loomulikku käitumist ei tohiks kunagi alahinnata ega inimlike omadustega liialdada.
Haikaladega kohtumisel on soovitatav vältida kiireid liigutusi või eemale ujumist, kuna see võib äratada haikala ründamisinstinkti, tajudes ujujat saagiks.
Lõppsõna: Darwini Auhinnad
Darwini auhinnad pakuvad meile teravat meenutust inimlikust ekslikkusest ja loodusseaduste põhjalikust austamisest. Need lood ei ole lihtsalt kummalised anekdoodid või meelelahutus; need on hoiatused ja õppetunnid. Nad räägivad meile, et olenemata meie tehnoloogilistest saavutustest või enesekindlusest, jäävad loodusseadused muutumatuks ja andestamatuks. Nad meenutavad, et terve mõistuse kasutamine, riskide hoolikas kaalumine ja teadmiste austamine võivad päästa elusid.
Darwini auhinnad ei ole mitte ainult märk inimlikust rumalusest, vaid ka meeldetuletus, et elu on habras ja et meie otsused – eriti need, mis puudutavad meie suhet loodusmaailmaga – peaksid olema teadlikud ja austavad. Loodame, et nende lugude kaudu õpime väärtustama elu ja teeme tulevikus targemaid valikuid.
Elu Piiril: Vene Rulett Läbi Aegade 💥 Reaalsus Ja Fiktsioon
🏴☠️⚔️ Mereröövlite Mänguõhtud: Seiklused Õnnemängude Maailmas
