Darwini auhind – musta huumori auhind, mida keegi võita ei taha
Darwini auhind on musta huumori auhind, mis antakse (tavaliselt postuumselt) inimestele, kes on oma erakordselt halva otsuse tõttu eemaldanud end inimkonna geenivaramust. Auhind kannab Charles Darwini nime ja viitab irooniliselt looduslikule valikule.
Selles artiklis saad teada, kuidas Darwini auhinnad said alguse, millised on auhinna ametlikud reeglid, miks neid kritiseeritakse ning millised on auhindade ajaloo kõige šokeerivamad lood. Kõik need lood räägivad päris inimestest, kes kaotasid elu – seepärast käsitleme neid lugupidavalt ja eelkõige õppetundidena.
Lühidalt:
- Darwini auhindade idee levis Useneti aruteludes juba 1980. aastate keskel; Wendy Northcutt vormistas selle 1993. aastal veebilehena.
- Auhinna saamiseks peab inimene olema oma surma (või viljatuse) põhjustanud ise, erakordselt halva otsusega ja olema piisavalt täiskasvanud, et tagajärgi mõista.
- Lugu peab olema tõene – kontrollimata juhtumid liigitatakse linnalegendideks.
- Suurem osa „võitjatest” on mehed: 2014. aasta uuringu järgi 88,7%.
- Enamikus lugudes korduvad samad mustrid: alkohol, seltskonna ees esinemine, hoiatuste eiramine ja isetehtud lahendused professionaalse varustuse asemel.
Mis on Darwini auhind?
Darwini auhind on satiiriline „tunnustus”, mille Darwin Awardsi veebileht annab inimesele, kes on eemaldanud end geenivaramust – surnud või jäänud viljatuks – nii erakordselt rumala otsuse tõttu, et see paistab silma isegi õnnetuste seas. Auhinna eesmärk on musta huumori kaudu hoiatada, mitte ohvreid või nende lähedasi halvustada.
Darwini auhindade ajalugu: Usenetist bestsellerini
Darwini auhindade mõte levis internetis juba enne veebilehti: varaseimad teadaolevad mainimised pärinevad 1985. aastast Useneti uudisegruppidest, kus räägiti auhinnast, mis antakse postuumselt inimestele, kes on teinud „ülima ohverduse” inimkonna geenivaramu heaks.
Darwini auhinnad said ametliku kuju 1993. aastal, kui molekulaarbioloogia taustaga Wendy Northcutt, kes töötas tollal Stanfordi ülikoolis teadurina, koondas perekonna seas ringelnud kirjad ja lood oma Stanfordi kontol asuvale veebilehele. Kogumik muutus kiiresti populaarseks ning Northcutt jättis lõpuks teadustöö, et pühenduda täielikult Darwini auhindade veebilehele.
Alates 2000. aastast ilmus Darwini auhindade raamatusari – esimene neist püsis mitu kuud New York Timesi menukite nimekirjas. 2006. aastal valmis lugude ainetel ka komöödiafilm „The Darwin Awards”.
Darwini auhinna reeglid: 5 tingimust
Kõik traagilised õnnetused ei kvalifitseeru. Darwini auhindade ametlike reeglite järgi peab juhtum vastama viiele tingimusele:
- Geenivaramust väljas – inimene on surnud või jäänud viljatuks.
- Enda valik – inimene on oma saatuse põhjustanud ise, mitte ei ole juhuslik ohver.
- Erakordsus – otsus peab olema silmatorkavalt vale, mitte lihtsalt tavaline hooletus.
- Küpsus – inimene peab olema piisavalt täiskasvanu ja otsustusvõimeline, et tagajärgi mõista.
- Tõesus – juhtum peab olema kontrollitud; tõendamata lood liigitatakse linnalegendideks.
Lisaks jäetakse välja liiga tavalised surmapõhjused (nt vingugaasimürgitus) ning juhtumid, kus kannatasid süütud kõrvalseisjad. Ellujääjad võivad saada aukohase äramärkimise (Honorable Mention) – tuntuim näide on Larry Walters, kes tõusis 1982. aastal heeliumiõhupallidega aiatoolis Los Angelese kohal mitme kilomeetri kõrgusele ja jäi ellu.
Darwini auhinnad rõhutavad seega inimlikke vigu, mis lõpetavad inimese võimaluse järglasi saada; ametlike reeglite järgi välistab auhinna see, kui süütu kõrvalseisja hukkus või sai raskelt vigastada.
Darwini auhindade kõige šokeerivamad lood
Allolevad lood põhinevad Darwini auhindade kogumikul ja toonasel meediakajastusel. Kõiki üksikasju ei ole võimalik sõltumatult kontrollida, seepärast tasub neid lugeda hoiatavate näidetena, mitte kohtuprotokollina.
Öine sõit Sauze d’Oulxis: kaitsematt kelguks
2008. aastal veetis 46-aastane David Monk puhkust Itaalias Sauze d’Oulxi suusakuurordis koos grupi sõpradega. Ühel õhtul, pärast mõnda õlut, tekkis seltskonnal plaan: võtta nõlva alumise osa metallbarjääri kattev kaitsematt ja kasutada seda kelguna.
Nad ronisid mäkke, asetasid mati enda alla ja lasid end nõlvast alla. Iroonilisel kombel paiskusid nad täie hooga vastu just sedasama barjääri, millelt nad kaitsemati olid võtnud.
David suri kohapeal ja pälvis oma teo eest postuumselt Darwini auhinna. Sõbrad meenutasid teda meedias kui toredat ja elurõõmsat inimest – mis teeb loo veelgi kurvemaks.
Saatuslik hüpe „pääsemise” nimel
2001. aastal kirjutas South Idaho Press mehest nimega Marco, kes sõitis sõpradega kaubikus mäelt alla, kui kaubiku pidurid alt vedasid. Paanikas hüppas Marco liikuvast sõidukist välja – sõpradele piduriprobleemist midagi ütlemata.
Üks kaassõitjatest suutis kaubiku siiski peatada. Kui seltskond läks tagasi Marcot otsima, selgus traagiline tõde: hüpates „turvalisse kohta” oli ta kukkunud peaga vastu asfalti ja saanud surmavaid vigastusi. Keegi teine viga ei saanud.
Isetehtud benji-hüpe
1997. aasta juulis leidis politsei Restonis, Virginias, 22-aastase Eric Barcia surnukeha. Noormees oli üritanud teha benji-hüpet umbes 70 jala (ligikaudu 21 meetri) kõrguselt raudteesillalt.
Professionaalse benji-teenuse asemel oli Eric sidunud kokku mitu kummiköit, kinnitanud ühe otsa oma jala ümber ja teise silla külge. Ta oli köie pikkuse hoolikalt ära mõõtnud – kuid unustas, et benji-köis venib. Venitatud köis oli pikem kui kaugus sillast maapinnani.
Õnnetu sõit mootorsaaniga
Loodusõnnetustes hukkunud tavaliselt Darwini auhinda ei saa. Fairbanksist pärit 43-aastase Walteri lugu on aga erand, sest tema surma põhjustas mitte loodus, vaid korduvalt eiratud hoiatused.
Walteri kandidatuur 2000. aasta auhindadele tulenes highmarking‘ust – mootorsaaniga puutumatu lumega nõlval võimalikult kõrgele sõitmisest, kuni saan enam edasi ei liigu, ja seejärel alla pööramisest.
Osariigi politsei oli hoiatanud, et tingimused soodustavad laviine. Walter oli samal päeval juba korra laviini vallandanud ja jäänud vööni lume alla. Selle asemel, et lõpetada, jätkas ta sõitmist, kuni vallandas teise, suurema laviini, mis ta enda alla mattis.
Paraplaaniga vette maandumine
1999. aastal otsustas Utah’ osariigist Rivertonist pärit paraplaanilendur Craig proovida uut, „pehmemat” maandumisviisi – kanalisse.
Maandumine ise õnnestus. Kahjuks täitus tiib veega, vool tõmbas Craigi kaasa ja ta uppus. Vette maandumine ilma päästevesti ja abilisteta on üks paraplaanilendurite tuntud riske.
Amatöörist kaljuhüppaja
1999. aasta Darwini auhindade seas oli ka 27-aastane mees, kes leidis oma ootamatu lõpu Walesis Skrinkle Havenis. Tema nime Darwini auhinnad ei avalikusta.
Soovides avaldada muljet grupile teismelistele poistele, hüppas mees umbes 80 jala (ligikaudu 24 meetri) kõrguselt kaljult vette. Kogenud kaljuhüppajale ei pruugi selline kõrgus olla surmav, kuid mehel puudus kõrgelt hüppamise kogemus.
Ta kaotas vette kukkudes teadvuse. Teismelised tõid ta küll veest välja, kuid haiglas tunnistati ta surnuks.
Lohesurfar orkaanituules
2007. aasta Darwini auhindadele esitati Hispaania lohesurfar.
Kui rannikule jõudsid orkaanitugevusega tuuled, sulgesid kohalikud aknaluugid ja valmistusid tormi üle elama. 40-aastane lohesurfar otsustas aga eirata keeldu vette minna, kinnitas end lauale ja heiskas lohe.
Tuul haaras ta endaga ning tema surnukeha leiti sisemaalt, rohkem kui kilomeetri kaugusel rannikust.
Jetiga üle Niagara joa
1. oktoobril 1995 üritas 39-aastane kaskadöör Robert Overacker teha midagi, mida keegi varem teinud polnud – sõita jetiga üle Niagara Hobuserauakujulise joa.
Plaan oli järgmine: joa serval süütab ta raketiga avatava langevarju, mis aeglustab kukkumist, ja päästjad korjavad ta jõest üles. Rakett töötas, kuid langevari ei olnud tema keha külge kinnitatud – varustust ei olnud ta ise enne triki pakkinud ega kontrollinud. Langevari lendas minema ja Robert kukkus joast alla. Õnnetust nägid pealt tema kasuvend ja sõber.
Jet, aku ja pistikupesa
Elekter ja vesi on ohtlik kombinatsioon. 1999. aastal tegi Rodney jetiga tiire Washingtoni järvel, kui märkas, et jeti aku hakkab tühjaks saama.
Darwin Awardsi kogumiku järgi sai ta jeti akut laadida püüdes elektrilöögi. Tema surnukeha leiti hiljem õhtul kai alt.
Parkuur pärast pubiõhtut
2002. aastal otsustas rühm noormehi Maidenheadist, Inglismaalt, Pariisi parkuuriliikumisest inspireerituna ise parkuuri proovida.
Alguses läks hästi: nad leidsid kahe mitmekorruselise parkla vahelise lõhe, mille all oli 12-meetrine kukkumine, ja pika hoojooksu järel suutis Marc selle ületada. Saavutust tähistati pubis.
Koju minnes möödusid nad uuesti parklast. Mõne õlle järel hüppas Marc uuesti, kuid kaotas teisel pool tasakaalu ja kukkus 12 meetri kõrguselt betoonile.
Kobra hammustus ja „ma ei vaja haiglat”
Darwini auhindade andmetel hammustas 1997. aastal Pittstonis, Pennsylvanias, Wayne Rothi tema sõbra Rogeri kobra, kui Wayne võttis mürgise mao terrariumist välja.
„Ma ei vaja haiglat,” teatas Wayne. „Ma olen mees. Ma saan sellega hakkama.” Arstiabi asemel läksid sõbrad Darwin Awardsi loo järgi baari, kus Wayne hiljem kokku kukkus ja suri.
Kobramürk ei pruugi mõjuda kohe: närvisüsteemi kahjustavad sümptomid võivad tekkida alles mõne aja pärast. Mürgise mao hammustus vajab alati kohest arstiabi.
Langevarjuta hüpe (1988)
Sageli Darwini auhindade kontekstis mainitud lugu puudutab kogenud langevarjurit ja kaamerameest Ivan Lester McGuire’i. 1988. aasta aprillis filmis ta Põhja-Carolinas langevarjukeskuses teiste hüppajate vabalangemist. Keskendunud kaamera- ja videovarustusele, hüppas ta lennukist ilma langevarjuta. Juhtum on jäänud langevarjurite seas õppetunniks, miks enne iga hüpet tuleb varustus – ka enda oma – üle kontrollida.
Miks inimesed selliseid riske võtavad?
Kui Darwini auhindade lugusid kõrvuti lugeda, kordub neis samu mustreid:
- Alkohol – alkohol oli mängus Sauze d’Oulxi kelgusõidu ja Maidenheadi parkuurihüppe loos; kobraloos läks mees pärast hammustust arsti asemel baari.
- Publik – soov avaldada muljet sõpradele või juhuslikele pealtvaatajatele (kaljuhüppaja lugu) surub ohutunde tahaplaanile.
- Hoiatuste eiramine – laviinihoiatus, tormihoiatus, esimene „peaaegu õnnetus” samal päeval.
- Isetehtud lahendused – kokku seotud kummiköied või kontrollimata langevari professionaalse varustuse ja väljaõppe asemel.
- Enesekindlus – „ma olen mees, ma saan hakkama” on sisuliselt riski alahindamine.
Huvitav on ka sooline muster. Newcastle’i ülikooli teadlaste 2014. aasta uuringus, mis ilmus British Medical Journali jõulunumbris, analüüsiti 20 aasta (1995–2014) kontrollitud Darwini auhinna juhtumeid: 318 juhtumist 88,7% „võitjatest” olid mehed. Uuring oli kirjutatud pooleldi huumoriga ja see näitab vaid, et auhinnasaajate hulgas oli enamik mehi.
Kuidas aju tasu ja põnevuse ootuses riske hindab, loe lähemalt artiklist riskide võtmise ja tasu otsiva käitumise psühholoogiast.
Kriitika: kas Darwini auhinnad on õiglased?
Kuigi Darwini auhinnad on populaarsed ja laialt tuntud, on nende üle ka vaieldud:
- Tundetus – kriitikute sõnul võib inimese surma üle nalja heita tunduda lähedastele valus ja ebainimlik. Auhindade asutajad rõhutavad, et eesmärk on õpetlik meelelahutus, mitte halvustamine.
- Evolutsiooni lihtsustamine – mitmed teadlased on märkinud, et auhinnad kujutavad evolutsiooni ja geneetikat ebatäpselt: üks otsus ei tähenda „halbu geene” ning paljudel auhinnasaajatel olid juba lapsed.
- Tõesus – osa internetis levivatest „Darwini auhinna” lugudest on linnalegendid. Ametlik veebileht eristab kontrollitud juhtumeid ja legende, kuid kolmandad allikad seda alati ei tee.
Mida Darwini auhindadest õppida?
- Kui mõte tekib pärast alkoholi, oota hommikuni.
- Ekstreemspordis kasuta professionaalset varustust ja juhendajat – isetehtud lahendus on sageli nõrgim lüli.
- Kontrolli oma varustus ise üle, isegi kui oled kogenud.
- Võta hoiatusi (laviin, torm, keelumärk) tõsiselt – eriti siis, kui oled sama päeva jooksul juba korra pääsenud.
- Mürgise looma hammustus, elektrilöök või peavigastus vajab kohe arstiabi, isegi kui enesetunne tundub hea.
Kokkuvõte
Darwini auhind on musta huumori nähtus, mis sai alguse Useneti naljadest ja kasvas Wendy Northcutti käe all rahvusvaheliseks brändiks. Selle viis reeglit – surm või viljatus, enda süü, erakordne otsus, küpsus ja tõesus – eristavad „auhinnavääriliselt” rumalad juhtumid tavalistest õnnetustest.
Ometi on iga loo taga päris inimene ja tema lähedased. Kõige rohkem väärtust annavad need lood siis, kui loed neid hoiatustena: enamik tragöödiaid oleks olnud välditav ühe lihtsa küsimusega – mis võiks siin valesti minna?
KKK: Darwini auhind
Mis on Darwini auhind?
Darwini auhind on satiiriline „tunnustus” inimestele, kes on oma erakordselt halva otsuse tõttu surnud või jäänud viljatuks ning seega end inimkonna geenivaramust eemaldanud.
Millal ja kes lõi Darwini auhinnad?
Idee levis Useneti aruteludes 1985. aasta paiku. Ametliku veebilehena vormistas Darwini auhinnad 1993. aastal Stanfordi ülikoolis töötanud teadlane Wendy Northcutt.
Millised on Darwini auhinna reeglid?
Viis tingimust: inimene on geenivaramust väljas (surnud või viljatu), on oma saatuse ise põhjustanud, otsus on erakordselt rumal, inimene on täiskasvanu ja otsustusvõimeline ning juhtum on kontrollitud ja tõene.
Kas Darwini auhinda saab ka ellu jäädes?
Jah, kui inimene jäi juhtumi tõttu viljatuks ja vastab teistele tingimustele. Teised ellujääjad võivad saada aukohase äramärkimise (Honorable Mention). Tuntud näide on Larry Walters oma 1982. aasta aiatoolilennuga.
Kas kõik Darwini auhinna lood on tõesed?
Ei. Ametlik veebileht nõuab tõesust ja eristab linnalegende, kuid internetis levib palju kontrollimata lugusid. Seepärast tasub üksikasjadesse suhtuda ettevaatusega.
Miks on enamik Darwini auhinna saajatest mehed?
2014. aasta BMJ uuringu järgi olid 88,7% kontrollitud juhtumite „võitjatest” mehed. Seda seostatakse meeste keskmiselt suurema riskivalmidusega, eriti noores eas ja seltskonnas.
Veel lugemist
- Ohtlikud mängud ja surmaga lõppevad panused
- Elu piiril: vene rulett läbi aegade – reaalsus ja fiktsioon
- Kihlveod – loovus, julgus ja absurdsed geniaalsused
