Darwini auhind on musta huumori „tunnustus“, mis antakse – sageli postuumselt – inimesele, kes on erakordselt halva otsuse tõttu eemaldanud end inimkonna geenivaramust. Auhind kannab Charles Darwini nime ja viitab irooniliselt looduslikule valikule.
Siit leiad, kuidas Useneti naljast sai rahvusvaheline nähtus, millised on auhinna viis reeglit, miks seda kritiseeritakse ja millised on auhindade ajaloo šokeerivamad lood. Kõik need lood räägivad päris inimestest, seepärast käsitleme neid lugupidavalt ja eelkõige õppetundidena.
- Darwini auhindade idee levis Useneti aruteludes juba 1985. aastal; Wendy Northcutt vormistas selle 1993. aastal veebilehena.
- Auhinna saamiseks peab inimene olema oma surma või viljatuse põhjustanud ise, erakordselt halva otsusega, ja olema piisavalt täiskasvanu, et tagajärgi mõista.
- Lugu peab olema tõene – kontrollimata juhtumid liigitatakse linnalegendideks.
- 2014. aasta BMJ uuringu järgi olid 318 kontrollitud juhtumi „võitjatest“ 88,7% mehed.
- Siin kirjeldatud lugudes korduvad samad mustrid: alkohol, publik, hoiatuste eiramine ja isetehtud lahendused professionaalse varustuse asemel.
Mis on Darwini auhind?

Darwini auhind on satiiriline auhind, mille annab Darwin Awardsi veebileht inimesele, kes on eemaldanud end geenivaramust – surnud või jäänud viljatuks – nii erakordselt rumala otsuse tõttu, et see paistab silma isegi õnnetuste seas. Auhinna mõte on musta huumori kaudu hoiatada, mitte ohvreid või nende lähedasi halvustada.
Auhinda ei saa taotleda ega vastu võtta: „laureaat“ on kas surnud või ei soovi tõenäoliselt, et tema nime seostataks rumaluse auhinnaga. Seepärast on paljude lugude kangelased avaldatud ainult eesnime või vanusega. Ellujääjad, kelle lugu on piisavalt hämmastav, võivad pälvida tunnustava äramärkimise (Honorable Mention).
Ajalugu: Usenetist bestsellerini
Darwini auhindade mõte levis internetis juba enne veebilehti. Varaseim teadaolev postitus pärineb 7. augustist 1985 Useneti uudisegrupist, kus räägiti auhinnast, mis antakse postuumselt inimesele, kes on teinud „ülima ohverduse“ inimkonna geenivaramu heaks.
Ametliku kuju said Darwini auhinnad 1993. aastal. Berkeley ülikoolis molekulaarbioloogiat õppinud Wendy Northcutt töötas tollal Stanfordi ülikooli laboris ja koondas pere ja sõprade seas ringelnud lood Stanfordi serveris asuvale veebilehele. Kogumik muutus kiiresti populaarseks ning Northcutt jättis lõpuks teadustöö, et pühenduda täielikult Darwini auhindadele.
2000. aastal ilmus esimene Darwini auhindade raamat, mis püsis New York Timesi menukite nimekirjas kuus kuud, ja sellele järgnes terve raamatusari. 2006. aastal valmis lugude ainetel Finn Taylori komöödiafilm „The Darwin Awards“.
Darwini auhinna reeglid: 5 tingimust
Kõik traagilised õnnetused ei kvalifitseeru. Darwini auhindade ametlike reeglite järgi peab juhtum vastama viiele tingimusele:
| Tingimus | Mida see tähendab? |
|---|---|
| Geenivaramust väljas | Inimene on surnud või jäänud viljatuks. |
| Enda valik | Inimene on oma saatuse põhjustanud ise, mitte ei ole juhuslik ohver. |
| Erakordsus | Otsus peab olema silmatorkavalt vale, mitte tavaline hooletus. |
| Küpsus | Inimene on piisavalt täiskasvanu ja otsustusvõimeline, et tagajärgi mõista. |
| Tõesus | Juhtum peab olema kontrollitud; tõendamata lood liigitatakse linnalegendideks. |
Lisaks jäetakse välja liiga tavalised surmapõhjused (nt vingugaasimürgitus) ning juhtumid, kus hukkus või sai raskelt vigastada süütu kõrvalseisja.
Tuntuim tunnustava äramärkimise pälvinu on Larry Walters. 2. juulil 1982 tõusis ta heeliumiõhupallidega aiatoolis Los Angelese San Pedro linnaosast umbes 4900 meetri kõrgusele, maandus Long Beachis elektriliinidesse ja jäi ellu.
Juhtum on täpselt see, mida auhind otsib: plaan, mis tundus kellelegi hea mõttena, ja tulemus, mis näitab, miks see seda polnud.
Darwini auhindade šokeerivamad lood
Allolevad lood põhinevad Darwini auhindade kogumikul ja tollasel meediakajastusel. Kõiki üksikasju ei ole võimalik sõltumatult kontrollida, seepärast tasub neid lugeda hoiatavate näidetena, mitte kohtuprotokollina.
Öine sõit Sauze d’Oulxis: kaitsematt kelguks

2008. aastal puhkas 46-aastane David Monk sõpradega Itaalias Sauze d’Oulxi suusakuurordis. Ühel õhtul, pärast mõnda õlut, tekkis seltskonnal plaan: võtta nõlva alumise osa metallbarjääri kattev kaitsematt ja kasutada seda kelguna.
Nad ronisid mäkke, istusid matile ja lasid end nõlvast alla. Iroonilisel kombel paiskusid nad täie hooga vastu just sedasama barjääri, millelt nad kaitsemati olid võtnud.
David suri kohapeal ja pälvis postuumselt Darwini auhinna. Sõbrad meenutasid teda meedias kui toredat ja elurõõmsat inimest – mis teeb loo veelgi kurvemaks.
Saatuslik hüpe „pääsemise“ nimel

2001. aastal kirjutas Idaho ajaleht South Idaho Press mehest nimega Marco, kes sõitis sõpradega kaubikus mäest alla, kui kaubiku pidurid üles ütlesid. Paanikas hüppas Marco liikuvast autost välja – sõpradele piduriprobleemist midagi ütlemata.
Üks kaassõitjatest suutis kaubiku siiski peatada. Kui seltskond läks Marcot otsima, selgus traagiline tõde: hüpates „turvalisse kohta“ oli ta kukkunud peaga vastu asfalti ja saanud surmavaid vigastusi. Kaubikusse jäänutest ei saanud keegi viga.
Isetehtud benji-hüpe

1997. aasta juulis leidis politsei Restonis Virginias 22-aastase Eric Barcia surnukeha. Noormees oli üritanud teha benji-hüpet umbes 70 jala (ligikaudu 21 meetri) kõrguselt raudteesillalt.
Professionaalse benji-teenuse asemel oli Eric sidunud kokku mitu kummiköit, kinnitanud ühe otsa oma jala ümber ja teise silla külge. Ta oli köie pikkuse hoolikalt ära mõõtnud – kuid unustas, et benji-köis venib. Venitatud köis oli pikem kui kaugus sillast maapinnani.
Lugu on hea näide sellest, et täpsus ei asenda teadmist: kõik mõõtmised olid tehtud, aga vale eelduse põhjal.
Õnnetu sõit mootorsaaniga

Loodusõnnetustes hukkunud Darwini auhinda üldjuhul ei saa. Alaskast Fairbanksist pärit 43-aastase Walteri lugu on erand, sest tema surma põhjustas mitte loodus, vaid korduvalt eiratud hoiatused.
Walteri kandidatuur 2000. aasta auhindadele tulenes highmarking’ust – mootorsaaniga puutumatu lumega nõlval võimalikult kõrgele sõitmisest, kuni saan enam edasi ei liigu, ja seejärel alla pööramisest.
Osariigi politsei oli hoiatanud, et tingimused soodustavad laviine. Walter oli samal päeval juba korra laviini vallandanud ja jäänud vööni lume alla. Selle asemel, et lõpetada, jätkas ta sõitmist, kuni vallandas teise, suurema laviini, mis ta enda alla mattis.
Paraplaaniga vette maandumine
1999. aastal otsustas Utah’ osariigist Rivertonist pärit paraplaanilendur Craig proovida uut, „pehmemat“ maandumisviisi – kanalisse.
Maandumine ise õnnestus. Kahjuks täitus tiib veega, vool tõmbas Craigi kaasa ja ta uppus. Vette maandumine ilma päästevesti ja abilisteta on paraplaanilendurite seas tuntud risk: märg tiib on raske ja vool tugevam, kui kaldalt paistab.
Amatöörist kaljuhüppaja

1999. aasta Darwini auhindade seas oli ka 27-aastane mees, kes leidis oma ootamatu lõpu Walesis Skrinkle Havenis. Tema nime Darwini auhinnad ei avalikusta.
Soovides avaldada muljet grupile teismelistele poistele, hüppas mees umbes 80 jala (ligikaudu 24 meetri) kõrguselt kaljult vette. Kogenud kaljuhüppajale ei pruugi selline kõrgus olla surmav, kuid mehel puudus kõrgelt hüppamise kogemus.
Ta kaotas vette kukkudes teadvuse. Teismelised tõid ta küll veest välja, kuid haiglas tunnistati ta surnuks.
Lohesurfar orkaanituules

2007. aasta Darwini auhindadele esitati Hispaania lohesurfar.
Kui rannikule jõudsid orkaanitugevusega tuuled, sulgesid kohalikud aknaluugid ja valmistusid tormi üle elama. 40-aastane lohesurfar otsustas aga eirata keeldu vette minna, kinnitas end lauale ja heiskas lohe.
Tuul haaras ta endaga kaasa ning tema surnukeha leiti sisemaalt, rohkem kui kilomeetri kaugusel rannikust. Lohe, mis tavalises tuules annab kiirust ja hüppeid, muutus tormis purjeks, mida ükski inimene kontrollida ei suuda.
Jetiga üle Niagara joa

1. oktoobril 1995 üritas 39-aastane kaskadöör Robert Overacker teha midagi, mida keegi varem polnud teinud – sõita jetiga üle Niagara Hobuserauakujulise joa.
Plaan oli järgmine: joa serval süütab ta raketiga avaneva langevarju, mis aeglustab kukkumist, ja päästjad korjavad ta jõest üles. Rakett töötas, kuid langevari ei olnud tema keha külge kinnitatud – varustust ei olnud ta enne trikki ise pakkinud ega kontrollinud.
Langevari lendas minema ja Robert kukkus joast alla. Õnnetust nägid pealt tema kasuvend ja sõber.
Jet, aku ja pistikupesa

Elekter ja vesi on ohtlik kombinatsioon. 1999. aastal tegi Rodney jetiga tiire Washingtoni järvel, kui märkas, et jeti aku hakkab tühjaks saama.
Darwin Awardsi kogumiku järgi sai ta jeti akut vooluvõrgust laadida püüdes elektrilöögi. Tema surnukeha leiti hiljem õhtul kai alt.
Lugu kinnitab vana reeglit: vee ääres ei tegeleta vooluvõrgu juhtmetega, kui sa pole kindel, et seade on selleks mõeldud ja kaitstud.
Parkuur pärast pubiõhtut

2002. aastal otsustas rühm noormehi Inglismaalt Maidenheadist Pariisi parkuuriliikumisest inspireerituna ise parkuuri proovida.
Alguses läks hästi: nad leidsid kahe mitmekorruselise parkla vahelise lõhe, mille all oli 12-meetrine kukkumine, ja pika hoojooksu järel suutis Marc selle ületada. Saavutust tähistati pubis.
Koju minnes möödusid nad uuesti parklast. Mõne õlle järel hüppas Marc veel kord, kuid kaotas teisel pool tasakaalu ja kukkus 12 meetri kõrguselt betoonile.
Kobra hammustus ja „ma ei vaja haiglat“

Darwini auhindade andmetel hammustas 1997. aastal Pittstonis Pennsylvanias Wayne Rothi tema sõbra Rogeri kobra, kui Wayne võttis mürgise mao terrariumist välja.
„Ma ei vaja haiglat,“ teatas Wayne. „Ma olen mees. Ma saan sellega hakkama.“ Arstiabi asemel läksid sõbrad loo järgi baari, kus Wayne hiljem kokku kukkus ja suri.
Kobramürk ei pruugi mõjuda kohe: närvisüsteemi kahjustavad sümptomid võivad tekkida alles mõne aja pärast. Mürgise mao hammustus vajab kohe arstiabi, isegi kui enesetunne tundub hea.
Langevarjuta hüpe (1988)
Darwini auhindade kontekstis mainitakse sageli kogenud langevarjurit ja kaamerameest Ivan Lester McGuire’i. 1988. aasta aprillis filmis ta Põhja-Carolinas langevarjukeskuses teiste hüppajate vabalangemist. Keskendunud kaamera- ja videovarustusele, hüppas ta lennukist ilma langevarjuta. Juhtum on jäänud langevarjurite seas õppetunniks, miks enne iga hüpet tuleb varustus – ka enda oma – üle kontrollida.
Miks inimesed selliseid riske võtavad?
Kui Darwini auhindade lugusid kõrvuti lugeda, korduvad neis samad mustrid:
- Alkohol – alkohol oli mängus Sauze d’Oulxi kelgusõidu ja Maidenheadi parkuurihüppe loos; kobraloos läks mees pärast hammustust arsti asemel baari.
- Publik – soov avaldada muljet sõpradele või juhuslikele pealtvaatajatele (kaljuhüppaja lugu) surub ohutunde tahaplaanile.
- Hoiatuste eiramine – laviinihoiatus, tormihoiatus, esimene „peaaegu õnnetus“ samal päeval.
- Isetehtud lahendused – kokku seotud kummiköied või kontrollimata langevari professionaalse varustuse ja väljaõppe asemel.
- Enesekindlus – „ma olen mees, ma saan hakkama“ on sisuliselt riski alahindamine.
Huvitav on ka sooline muster. Newcastle’i ülikooli teadlaste uuring, mis ilmus British Medical Journali 2014. aasta jõulunumbris, analüüsis 20 aasta (1995–2014) kontrollitud juhtumeid: 318 juhtumist 282 ehk 88,7% „võitjatest“ olid mehed.
Uuring oli kirjutatud pooleldi huumoriga ja näitab ainult seda, kes on auhinna saanud – mitte seda, kas mehed on rumalamad.
Kuidas aju tasu ja põnevuse ootuses riske hindab, loe lähemalt artiklist riskide võtmise ja tasu otsiva käitumise psühholoogiast.
Kriitika: kas Darwini auhinnad on õiglased?
Kuigi Darwini auhinnad on populaarsed ja laialt tuntud, on nende üle ka vaieldud:
- Tundetus – kriitikute sõnul võib inimese surma üle naljaheitmine tunduda lähedastele valus ja ebainimlik. Auhindade asutajad rõhutavad, et eesmärk on õpetlik meelelahutus, mitte halvustamine.
- Evolutsiooni lihtsustamine – mitmed teadlased on märkinud, et auhinnad kujutavad evolutsiooni ja geneetikat ebatäpselt: üks otsus ei tähenda „halbu geene“ ning paljudel auhinnasaajatel olid juba lapsed.
- Tõesus – osa internetis levivatest „Darwini auhinna“ lugudest on linnalegendid. Ametlik veebileht eristab kontrollitud juhtumeid ja legende, kuid kolmandad allikad seda alati ei tee.
Mida Darwini auhindadest õppida?
- Kui mõte tekib pärast alkoholi, oota hommikuni.
- Ekstreemspordis kasuta professionaalset varustust ja juhendajat – isetehtud lahendus on sageli nõrgim lüli.
- Kontrolli oma varustus ise üle, isegi kui oled kogenud.
- Võta hoiatusi (laviin, torm, keelumärk) tõsiselt – eriti siis, kui oled sama päeva jooksul juba korra pääsenud.
- Mürgise looma hammustus, elektrilöök või peavigastus vajab kohe arstiabi, isegi kui enesetunne tundub hea.
Darwini auhind on musta huumori nähtus, mis sai alguse Useneti naljadest ja kasvas Wendy Northcutti käe all rahvusvaheliseks brändiks. Ometi on iga loo taga päris inimene ja tema lähedased.
Kõige rohkem väärtust annavad need lood siis, kui loed neid hoiatustena: paljud siin kirjeldatud tragöödiad oleksid olnud välditavad ühe lihtsa küsimusega – mis võiks siin valesti minna?
KKK
Kas Darwini auhinnal on Charles Darwiniga mingi seos?
Ainult nimes. Auhind viitab irooniliselt Darwini looduslikule valikule – mõttele, et halvad otsused „eemaldavad“ inimese geenivaramust. Darwini enda, tema pere ega teadusasutustega pole auhinnal mingit seost.
Kas naised on Darwini auhinda saanud?
Jah, kuid harvem. 2014. aasta BMJ uuringus oli 332 kontrollitud juhtumit, millest 14 jäeti välja, sest auhinda jagasid mees ja naine koos. Ülejäänud 318 juhtumist puudutasid 36 naisi ehk umbes 11%.
Mille poolest erineb Darwini auhind Ig Nobeli auhinnast?
Ig Nobeli auhindu antakse alates 1991. aastast teadusuuringutele, mis „panevad kõigepealt naerma ja siis mõtlema“. Neid korraldab Marc Abrahamsi ajakiri Annals of Improbable Research ja laureaadid on elus teadlased, kes võtavad auhinna sageli ise vastu. Darwini auhind seevastu on hoiatav lugu otsusest, mis lõppes surma või viljatusega.
Allikad: Darwin Awards: reeglid, Wikipedia: Darwin Awards, California Magazine: Wendy Northcutt, Lendrem jt, BMJ 2014;349:g7094, Wikipedia: Lawnchair Larry, The Guardian: Sauze d’Oulx 2008, Darwin Awards: Eric Barcia, Niagara Falls Info: Robert Overacker, Wikipedia: Ig Nobel Prize.





