USA PRESIDENDID, KES ARMASTASID RISKIDA: HASARTMÄNGUD VALGES MAJAS!

USA PRESIDENT JA HASARTMÄNGUD

USA president on alati olnud rohkem kui lihtsalt poliitik – ta on on legend, kelle elu ja otsuseid on saatnud nii kuulsus kui ka skandaalid.

Kuid lisaks suurtele ajaloolistele otsustele ja diplomaatilistele mängudele on mõned neist olnud osavad ka teistsugustes mängudes. Kujutle George Washingtoni, kes veedab õhtuid kaardimängude seltsis, või Richard Nixoni, kes kogub oma poliitilise karjääri alustamiseks pokkerilauas märkimisväärse summa raha. Need lood näitavad, et presidendiameti hiilguse taga peituvad sageli riskid, kired ja hasart.

On hämmastav mõelda, et samad mehed, kes juhatasid rahvust läbi sõdade ja kriiside, võtsid aega, et heita täringuid või lüüa kaarte. George Washington hobuste võiduajamistel, Andrew Jackson suurte panustega kaardimängudes ja Franklin D. Roosevelt Teise maailmasõja ajal pokkerit mängimas – igaüks neist on jätnud oma jälje ajaloole mitte ainult presidendina, vaid ka hasartmängumaailma osalisena.

GEORGE WASHINGTON: HOBUSTE VÕIDUAJAMISED JA KAARDIMÄNGUD

George Washington (1732-1799) on tuntud kui Ameerika Ühendriikide esimene president ja riigi rajaja, kuid vähesed teavad, et tal oli ka kirg hasartmängude vastu. Kui me mõtleme Washingtonile, siis seostame teda eelkõige aususe ja väärikusega, kuid tema elus oli ka pool, mis tõi talle kaasa teistsugust põnevust – hobuste võiduajamised ja kaardimängud. Need hobid olid toona kõrgseltskonna seas väga populaarsed ning Washington polnud mingi erand.

Washingtoni armastus hobuste vastu ulatus kaugemale tavapärasest: ta ei olnud lihtsalt osaleja, vaid ka hobusekasvataja ja -omanik, kes osales aktiivselt võistlustel. Hobuste võiduajamised olid 18. sajandi Ameerikas mitte ainult sport, vaid ka suur hasartmängude maailm. Suurtele panustele mängimine, kiireloomulised otsused ja riskide võtmine – see kõik oli osa Washingtoni eluviisist. Kuigi ta ei võtnud suuri riske poliitikas, armastas ta riskida hobuste võiduajamisel.

Lisaks hobustele oli Washington ka kirglik kaardimängija. Tema lemmikmänguks oli “whist” – tol ajal populaarne ja strateegiline mäng, mida mängisid kõrgharidusega ja intelligentset seltskonda kuuluvad inimesed. Washington veetis lugematuid tunde kaardilaua ääres, arendades oma strateegilisi oskusi ja sotsiaalseid suhteid. Kaardimängud polnud tema jaoks lihtsalt ajaviide; need olid võimalus demonstreerida oma intellekti ja külma närvi – omadusi, mis hiljem aitasid tal edukalt juhtida noort rahvust.

THOMAS JEFFERSON: KAARDIMÄNGUDE FÄNN

Thomas Jefferson (1743–1826), Ameerika Ühendriikide kolmas president ja iseseisvusdeklaratsiooni autor. Teda tuntakse eelkõige intellektuaalse gigandi ja valgustusajastu mõtlejana. Kuid vähesed teavad, et lisaks poliitilistele ja filosoofilistele saavutustele oli ta ka kirglik kaardimängija. Jeffersoni jaoks ei olnud kaardimängud lihtsalt ajaviide – need olid intellektuaalne väljakutse ja strateegiline ajutreening.

Jefferson eelistas mängida whisti ja bridži – mõlemad mängud nõudsid osavust, kannatlikkust ja võimet ette mõelda. Ta oli tuntud selle poolest, et ta ei mänginud kunagi juhuslikult. Iga kaardipartii oli tema jaoks võimalus strateegiat harjutada ja oma oskusi lihvida. Kuid tema kirg kaardimängu vastu ei piirdunud ainult mängimisega. Jefferson pidas hoolikalt arvet oma võitude ja kaotuste üle, pidades päevikuid, kuhu ta kirjutas üles iga partii tulemused ja olulisemad hetked. Need päevikud annavad tänapäeval unikaalse ülevaate tema mängustiilist ja mentaliteedist, paljastades tema põhjalikkuse ja süvenemisvõime isegi hasartmängude puhul.

Jeffersoni armastus kaardimängude vastu polnud aga pelgalt isiklik nauding. Tema jaoks oli see sotsiaalne tegevus, mis võimaldas tal suhelda intellektuaalidega ja luua sidemeid. Kaardimängude õhtud Monticellos – tema suurejoonelises kodus – olid täis elavaid arutelusid ja mängulisi väljakutseid, kus osalesid nii tema sõbrad kui ka poliitilised liitlased. Jeffersoni mänguarmastus oli tuntud ka väljaspool tema kodu ning mõned tema kaasaegsed arvasid, et tema oskus kaardimängudes kajastus ka tema poliitilises strateegias ja läbirääkimistes.

Huvitaval kombel ei näinud Jefferson oma kaardimängukirge kunagi pahe või sõltuvusena, vaid pigem intellektuaalse harjutusena. Kuigi hasartmängude maailmas võib tulemused olla ettearvamatud, armastas Jefferson seda, et ta suutis ennustada vastaste käike ja arendada oma strateegilisi oskusi. Tema pühendumus oma võitude ja kaotuste dokumenteerimisele näitab, kui tõsiselt ta suhtus kaardimängudesse kui vaimse distsipliini harjutusse.

ANDREW JACKSON: KELLE HASARTMÄNGUKIREST SAI LEGEND

Andrew Jackson (1767–1845), Ameerika Ühendriikide seitsmes president, oli tuntud kui karm ja jõuline juht, kes võitles kompromissitult oma poliitiliste põhimõtete eest. Kuid lisaks sellele, et ta oli sõjamees ja rahva kaitsja, oli Jackson ka kirglik hasartmängija, kelle elu ja karjäär olid täis dramaatilisi lugusid suurte panustega kaardimängudest ja hobuste võiduajamistest. Tema hasartmängukirg ja kalduvus riski võtta tegid temast legendi mitte ainult poliitikuna, vaid ka mängumehena.

Jacksoni hasartmängukirg algas juba nooruses, mil ta sageli osales hobuste võiduajamistel. Ta polnud ainult pealtvaataja – ta oli aktiivne osaleja ja võistlustel panustaja. Hobuste võiduajamised ei olnud lihtsalt spordiala; need olid sotsiaalne sündmus, kus mängiti suurte summade peale ja pandi proovile oma õnn ja vaist. Jacksoni julgus ja enesekindlus olid silmapaistvad ka selles maailmas. Ta ei kartnud teha suuri panuseid ja riskida, isegi kui mängus oli tema reputatsioon. Tema sõbrad ja vaenlased teadsid, et Jackson ei andnud alla ilma võitluseta, olgu see siis lahinguväljal või võiduajamiste rajal.

Kuid Jacksoni hasartmänguhimu ei piirdunud hobuste võiduajamistega. Ta oli ka suur kaardimängude austaja ja leidis end sageli kaardilaua äärest, kus ta osales kõrgete panustega mängudes. Tuntud oma tulise temperamendi ja võidujanulise loomuse poolest, suutis Jackson isegi kaardimängudes hoida külma närvi ja mängida osavalt oma käed välja. Legendi kohaselt osales ta ühes mängus, kus kaotas suure summa raha, kuid maksis selle tagasi juba järgmise võiduga. Tema oskus kiiresti kohaneda ja pingelistes olukordades otsuseid teha, tegi temast ohtliku vastase nii poliitikas kui ka kaardimängus.

Jacksoni hasartmängukirg põhjustas talle siiski ka probleeme. Ühel kurikuulsal juhtumil kaotas ta hobusevõidusõidul nii palju raha, et oli sunnitud oma võlad tasuma mitme aasta jooksul. Sellegipoolest ei lasknud ta oma kaotustel end murda. Tema sõnul olid hasartmängud ja võistlused õpetanud talle väärtuslikke õppetunde riskide hindamise ja vaimse tugevuse kohta – omadused, mis olid talle poliitikas hindamatud.

Jacksoni hasartmängudelembus oli tema aja kontekstis küllaltki levinud, kuid tema puhul näitas see tema iseloomu tõelist palet. Ta oli mees, kes ei kartnud riskida, seada kõik kaalule ja võidelda lõpuni. Just see sama meelekindlus ja võitlushimu aitasid tal võita Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja saada rahva silmis kangelaseks.

ABRAHAM LINCOLN: ISA MÄNGUSÕLTUVUS

Abraham Lincoln (1809–1865), Ameerika Ühendriikide kuueteistkümnes president, on paljudele tuntud kui riigi päästja ja orjuse kaotaja, kuid tema varasemad eluaastad olid täis väljakutseid ja konflikte. Üks nendest konfliktidest oli seotud tema isa, Thomas Lincolni, hasartmängusõltuvusega. Kuigi Abraham Lincoln ei lasknud oma isiklikel raskustel end määratleda, oli isa hasartmänguharjumus kahtlemata tegur, mis mõjutas noore Lincolni suhtumist mängudesse ja riskikäitumisse.

Thomas Lincoln oli teadaolevalt suur hasartmängude sõber. Ta oli sageli nähtud kohalikes kõrtsides, kus ta mängis kaarte ja osales teistel hasartmänguüritustel, panustades sageli rohkem, kui tal tegelikult võimalik oli. See põhjustas perele suuri rahalisi raskusi ja tekitas Abrahamis juba varakult negatiivse hoiaku hasartmängude suhtes. Vaesus ja isalõhest tingitud pinge jätsid Lincolni perekonnale sügava jälje, millest noor Abraham püüdis kogu oma elu eemale hoida.

Kuigi noor Lincoln veetis oma lapsepõlve keskkonnas, kus hasartmängud ja alkoholi tarbimine olid levinud, suutis ta ise nendest pahedest eemale hoida. Teda tunti küll kui lõbusat ja seltskondlikku inimest, kes nautis sõpradega koosveedetud aega, kuid tema suhtumine oli selgelt erinev. Ta kasutas oma sotsiaalset võimekust, et luua suhteid ja arendada kontakte, kuid hoidis end alati hasartmängudest eemal. Ta oli tuntud selle poolest, et isegi kui ta istus kaardilaua taga, ei mänginud ta raha peale – tema jaoks oli oluline hoida oma maine ja mitte lasta end kaasa tõmmata riskantsetesse ettevõtmistesse.

Hoolimata sellest, et Lincoln vältis hasartmänge, ei tähendanud see, et ta oleks olnud täiesti kaardimängudest eemal. Tal oli loomulik sarm ja oskus inimesi lugeda, mida ta kasutas ka sotsiaalsetes mängudes. Lincoln ei kartnud kaarte lüüa ja nautis mõttemänge, kuid alati piirides, mis ei olnud seotud raha või suurte panustega. Tema põhimõte oli lihtne: ta teadis, kui kiiresti võib sõltuvus ja hasartmängudest tulenev risk muuta inimese elu ja ta ei soovinud kunagi sarnast saatust nagu tema isal.

Lincolni elu ja karjäär näitavad, kuidas negatiivsed kogemused nooruses võivad kujundada inimese eluvaateid ja otsuseid. Kuigi tema isa hasartmängusõltuvus ja sellega kaasnenud raskused mõjutasid teda sügavalt, suutis Lincoln leida tee, mis viis teda eemale hasartmängude ohtudest ja riskidest. Ta võttis oma elu kontrolli alla ja kasutas oma oskusi ning karismat positiivseks mõjutamiseks, saades lõpuks Ameerika üheks suurimaks presidendiks.

ULYSSES S. GRANT: HOBUSTE VÕIDUAJAMISED

Ulysses S. Grant (1822–1885), Ameerika Ühendriikide kaheksateistkümnes president ja kodusõja-aegne liidu kindral, on tuntud oma sõjameheliku juhtimise ja rahvusliku ühtsuse taastamise eest. Kuid väljaspool lahinguvälja ja Valge Maja ametlikke kohustusi oli tal üks suur kirg, mis saatis teda läbi elu – hobused. Grant ei olnud lihtsalt tavaline hobusearmastaja; ta oli meisterlik ratsanik ja hobusekasvataja, kellel oli sügav side nende majesteetlike loomadega. See kirg väljendus ka hobuste võiduajamistes ja muudes hobustega seotud hasartmängudes.

Grantile meeldis hobustega tegeleda juba lapsepõlvest saati. Juba noore poisina Ohio osariigis paistis ta silma oma oskustega hobuseid taltsutada ja neid treenida. Tema ainulaadne arusaam ja tundlikkus hobuste suhtes olid märgatavad kogu tema elu jooksul. See oskus ei jäänud märkamata ka tema sõjaväekarjääri alguses – Granti peeti Liidu armee parimaks ratsanikuks. Ta suutis taltsutada ja juhtida isegi kõige metsikumaid hobuseid, ja see kindlus ning oskus kanda üle ka lahinguväljale, kus ta juhtis oma vägesid kindlalt ja enesekindlalt.

Grantile ei pakkunud hobused aga mitte ainult sõjalist kasu ja meelelahutust. Hobuste võiduajamised olid tema jaoks suur kirg, mille juurde kuulus ka hasartmänguline külg. Kuigi ta ise ei olnud suur raha peale panustaja, meeldis talle osaleda võistlustel ja nautida hobuste kiiruse ja jõu ilu. Teda huvitas hobuste aretamine ja treenimine ning tema kodus oli sageli võimalik näha parimaid võidusõiduhobuseid. Kuigi mõned tema kaasaegsed pilkasid teda selle kire tõttu, leidis Grant hobustega tegelemises meelerahu ja pingete maandamise viisi, mida tema keeruline poliitiline ja sõjaväeline elu tihti vajasin.

Granti suhtumine hobuste võiduajamistesse ei olnud pelgalt meelelahutuslik. See oli talle pigem spordiala, mis õpetas distsipliini ja arendas strateegilist mõtlemist. Võistluste ajal tuli teha kiireid otsuseid ja hinnata hobuste võimekust, mis nõudis teravat mõistust ja head hinnanguvõimet – omadusi, mis olid kasulikud ka sõjalises ja poliitilises karjääris. Granti võistlusvaim ja soov alati parim olla peegeldusid tema presidendiametis, kus ta püüdis hoida rahvust ühtsena ja tugevdada riigi struktuure.

Kuid Granti armastus hobuste vastu ei pääsenud kriitikata. Mõned kaasaegsed ja kriitikud leidsid, et tema hasartmänguline suhtumine hobuste võiduajamistesse ei sobi presidendi ametiga. Hoolimata sellest säilitas Grant oma kire ja ei lasknud kriitikal end mõjutada. Tema jaoks olid hobused ja võiduajamised sügavalt isiklik teema, mis aitas tal säilitada tasakaalu pingelise töö ja isikliku elu vahel.

WARREN G. HARDING: POKKERIMÄNG JA SKANDAALID

Warren G. Harding (1865–1923), Ameerika Ühendriikide kahekümne üheksas president, on ajalukku läinud ühe kõige skandaalsema administratsiooniga Valge Maja ajaloos. Kuigi tema ametiaega varjutasid korruptsioon, intriigid ja võimu kuritarvitamised, oli Hardingul ka teine, vähem ametlik ja lõbusam maine – ta oli kirglik pokkerimängija. Pokker ei olnud tema jaoks lihtsalt meelelahutus, vaid hoopis viis, kuidas põgeneda poliitiliste skandaalide ja presidendi ametikohustuste eest. Kuid ka pokkeriarmastus ei jäänud viperusteta.

Harding armastas korraldada Valges Majas pokkeriõhtuid, kus osalesid tema lähikondlased, sõbrad ja mõjukad poliitikud. Need mänguõhtud ei olnud pelgalt lõõgastusviis – need olid ka koht, kus tehti otsuseid ja sõlmiti poliitilisi tehinguid. Nendel koosviibimistel mängiti suurte panuste peale, mis mõnikord ulatusid sadadesse dollaritesse, mis tollases rahas tähendas väga suuri summasid. Harding oli tuntud oma julguse poolest mängida kaardid lauda, hoolimata sellest, kas tal oli õnne või mitte. Tema lemmikuks mänguks oli viie-kaardi pokker, kus strateegia ja bluffimine olid võtmetähtsusega.

Kuid just need pokkeriõhtud olid sageli allikaks kuulujuttudele ja spekulatsioonidele, mis veelgi kahjustasid juba niigi räsitud presidendi mainet. Hardingule lähedal seisvad inimesed tunnistasid hiljem, et president mängis mõnikord isegi Valge Maja rahaga, et tasuda oma pokkerivõlgu – see detail lisas õli tulle skandaalidele, mis tema administratsiooni lõpus puhkesid. Üks kurikuulsamaid lugusid räägib sellest, kuidas Harding kaotas pokkerilauas terve Valge Maja portselanserviisi, mis hiljem tuli presidendi omast taskust välja osta. Kuigi lugu võib olla liialdus, kinnitab see ometi, kui suur mõju oli Hardingul pokkeriarmastusel ja kui suurt riski ta oli valmis võtma isegi sellises positsioonis.

Hardingi administratsiooni suurim ja kurikuulsaim skandaal, Teapot Dome’i afäär, süvendas veelgi tema mainet kui korrumpeerunud ja ebaausat presidenti. Kuigi Harding ise ei olnud otseselt seotud korruptsiooniga, jäi tema nimi ja tema valitsusaeg paratamatult seotuks selle skandaaliga. Paljude jaoks sümboliseeris tema pokkerimängupidu Valges Majas kogu tema administratsiooni lõdvat distsipliini ja vastutustundetust. See, mis algas süütu lõõgastumisviisina, sai lõpuks üheks põhjuseks, miks tema valitsemisaega nii halvasti mäletatakse.

Huvitaval kombel ei mõjutanud skandaalid ega kriitika Hardingi isiklikku suhtumist pokkerisse. Ta jätkas mängimist ja pidas seda heaks võimaluseks pingete maandamiseks ning sõpradega koosolemiseks. Harding oli veendunud, et tema pokkerimängu harjumus oli osa tema isiklikust elust ega pidanud see kedagi teist puudutama. Tema jaoks oli see midagi palju sügavamat – viis hoida end tasakaalus ja eemal poliitilisest rägastikust, mis teda iga päev ümbritses.

FRANKLIN D. ROOSEVELT: POKKERIMÄNGUD TEISE MAAILMASÕJA AJAL

Franklin D. Roosevelt (1882–1945), Ameerika Ühendriikide ainus president, kes on valitud neli korda ametisse, juhtis riiki läbi Suure Depressiooni ja Teise maailmasõja tormiliste aegade. Tema kindel juhtimine ja visioon aitasid riigil püsida ühtsena ning tugevdasid Ameerika positsiooni maailmas. Kuid väljaspool poliitilisi lahinguid ja kriise oli Rooseveltil ka üks ootamatu kirg – pokker. See mäng oli tema jaoks nii lõõgastumisviis kui ka strateegiline vahend, mille abil ta sidemeid lõi ja keerulistes olukordades rahu säilitas.

Roosevelt oli pokkerimängija, kellel oli oskus ühendada nauding ja poliitiline taktika. Tuntud oma karisma ja võime poolest inimesi lugeda, kasutas ta pokkerimängu mitte ainult lõõgastumiseks, vaid ka diplomaatilise relvana. Teise maailmasõja ajal, kui rahvusvahelised pinged olid haripunktis ja iga otsus võis olla saatuslik, leidis Roosevelt pokkerilaua ääres võimaluse maandada pingeid ning saavutada mõistmine ja kokkulepped, mida ametlikud läbirääkimised ei suutnud pakkuda. Tema jaoks oli pokker rohkem kui lihtsalt kaardimäng – see oli strateegiline mäng, mis peegeldas paljuski ka poliitilist olukorda.

Roosevelt korraldas regulaarselt pokkeriõhtuid Valges Majas, kus tema külalisteks olid sageli kõrgemad sõjaväelased, poliitikud ja isegi välisdiplomaadid. Need mänguõhtud ei olnud sugugi formaalsed ega ametlikud, vaid pigem sõbralikud ja lõõgastavad. Pokkerilaua taga suheldi vabamalt ja avatumalt, mis võimaldas Rooseveltile sageli paremat ülevaadet tema kaasmängijate mõttelaadist ja kavatsustest. Samuti aitas pokker luua usalduslikumat õhkkonda, kus arutati mitte ainult mängu, vaid ka riigikaitse ja poliitikat puudutavaid küsimusi. Just sel viisil suutis Roosevelt võita paljude poliitiliste liitlaste usalduse ja luua väärtuslikke suhteid, mida tal oli hädasti vaja, et juhtida riiki läbi keeruliste aegade.

Roosevelt oli pokkeris tuntud oma rahuliku ja oskusliku mängustiili poolest. Ta ei kartnud riskida, kuid tegi seda alati külma kaalutlusega. Tema mängustiil peegeldas paljuski ka tema lähenemist poliitilistele ja sõjalistele väljakutsetele. Ta ei lubanud end hirmutada vastaste tugevatest kaartidest ega lasknud oma kavatsusi välja paista. Selle asemel kasutas ta oma loomupärast sarmi ja enesekindlust, et panna vastased tegema vigu. Just selline strateegiline mõtlemine ja rahulikkus aitasid tal edukalt juhtida rahvust läbi sõja keerukate manöövrite.

Huvitaval kombel ei jäänud Roosevelti pokkerimängud ja nende potentsiaalne poliitiline mõju märkamatuks ka tema poliitilistele vastastele. Kuigi mõned kritiseerisid presidenti sellise “tühja” ajaviite pärast keset sõda, mõistsid lähedased kaastöötajad ja liitlased, et see oli Roosevelti viis stressiga toimetulekuks ja vaimse vastupidavuse säilitamiseks. Tegelikult oli just pokker see, mis võimaldas Rooseveltile vajalikke lõõgastushetki ja andis talle aega, et oma mõtteid korrastada ja strateegiaid kaaluda.

HARRY S. TRUMAN: POKKERIMÄNGUDEGA PINGETE MAANDAMINE

Harry S. Truman (1884–1972), Ameerika Ühendriikide kolmekümne kolmas president, astus ametisse keerulisel ajal pärast Franklin D. Roosevelti surma, viies lõpule Teise maailmasõja ja seistes silmitsi Külma sõja algusega. Vaatamata tohututele väljakutsetele ja otsustele, mida tuli teha, oli Trumanil oma salajane relv, mis aitas tal pingeid maandada ja poliitilisi suhteid hoida – pokker. Pokkerimäng ei olnud lihtsalt lõõgastusviis, vaid kujunes presidendi tööriistaks, millega ta oskuslikult kasutas diplomaatilist ja poliitilist strateegiat, luues tugevaid liite ja maandades keerulisi olukordi.

Erinevalt oma eelkäijast Roosevelti põhjalikult läbi mõeldud mängust, iseloomustas Trumani pokkeristiili lihtsus ja otsekohesus, mis kajastus ka tema poliitilises juhtimises. Talle ei meeldinud keerukad blufid ega keerulised strateegilised manöövrid, ta eelistas mängida ausalt ja otse, usaldades oma intuitsiooni ja kogemusi. See peegeldas ka tema juhtimisstiili – ta oli president, kes ütles otse välja, mida mõtles, ja kes tegutses selgelt ja otsustavalt, olgu pokkerilauas või poliitilisel areenil.

Truman oli tuntud selle poolest, et korraldas regulaarselt pokkeriõhtuid Valges Majas ja presidendi puhkepaigas, mida tunti kui ‘Little White House‘ Key Westis, Floridas. Need pokkeriõhtud olid rohkem kui lihtsalt meelelahutus; need olid lõõgastavad, aga samas ka väga olulised sündmused, kus mängiti suurte panuste peale ja kus pandi aluse paljudele olulistele poliitilistele suhetele. Trumani pokkeriseltskond koosnes sageli tema administratsiooni võtmetegelastest, sõjaväelastest ja poliitikutest, kes kõik mõistsid, et need mängud polnud ainult vaba aja veetmiseks. Need olid kohad, kus arutati tõsiseid teemasid, loodi usalduslikke suhteid ja isegi langetati otsuseid, mis mõjutasid rahvusvahelisi sündmusi.

Truman kasutas pokkeriõhtuid ka selleks, et pingelises ja poliitiliselt polariseerunud keskkonnas kontakte säilitada. Sõja lõpule viimine, Jaapani linnade pommitamise otsused ja Külma sõja algus – kõik need sündmused tõid kaasa suuri pingeid ja vastuseisu isegi presidendi lähikondlaste hulgas. Pokkerimängud pakkusid Trumani administratsiooni liikmetele võimaluse veeta aega vabamas õhkkonnas, arutada omavahelisi erimeelsusi ja leida ühiseid lahendusi. Paljud tema kaastöötajad ja sõbrad tunnistasid hiljem, et pokkeriõhtud aitasid säilitada administratsioonis ühtsust ja lojaalsust.

Truman ei kartnud ka ise riskida. On teada juhtum, kus ta osales pokkerimängus, kus panustati presidendiproua Bess Trumani uhiuue auto peale. Õnneks tuli Truman sellest mängust võitjana välja, kuid see näitab, kui palju ta usaldas oma instinkte ja suutlikkust keerulistes olukordades otsuseid langetada. Ta oli mängija, kes ei kartnud kaotust, kuid oli alati valmis maksma oma panuse eest – see omadus iseloomustas teda ka presidendina.

Pokkerimängud aitasid Trumanil maandada presidendi ametiga kaasnevat tohutut vaimset ja füüsilist pinget. Kogu tema ametiaeg oli täis raskeid ja vastuolulisi otsuseid, kuid pokker pakkus talle võimaluse korraks kõigest kõrvale astuda, lõõgastuda ja laadida oma vaimu. Kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud hasartmängude sõltlane. Truman mõistis hästi, millal mäng lõpetada, ja oskas hoida mängul ja tõsisel tööl vahet. Tema jaoks oli pokker lihtsalt üks osa elust – mitte sõltuvus, vaid viis oma sõprade ja kaastöötajatega aja veetmiseks ja suhteid tugevdada.

DWIGHT D. EISENHOWER: SÕJAKINDRALI KAARDIMÄNGUKIRG

Dwight D. Eisenhower (1890–1969), Ameerika Ühendriikide kolmekümne neljas president ja Teise maailmasõja ajal liitlasvägede ülemjuhataja, oli tuntud oma kindlameelsuse ja strateegilise mõtlemise poolest. Kuid lisaks oma väljapaistvale sõjaväelisele ja poliitilisele karjäärile oli Eisenhower ka innukas kaardimängija. Tema lemmikmängudeks olid pokker ja bridž, milles mõlemas peegelduvad samad strateegia ja kalkuleerimise oskused, mis tegid temast eduka väejuhataja ja hiljem tugeva presidendi.

Eisenhoweri armastus kaardimängude vastu algas juba nooruses, kuid just sõjaväepäevil sai see tõelise hoo sisse. Sõja ajal, kui stress ja pinged olid kõrged, leidsid Eisenhower ja tema kaastöötajad, et kaardimängud on suurepärane viis lõõgastumiseks ja meeskonna moraali tõstmiseks. Sõjastaapides peeti sageli kaardimänguõhtuid, kus kõrgemad sõjaväelased mängisid tunde, unustades hetkeks sõja reaalsuse ja keskendudes hoopis kaartide kavalale paigutamisele. Eisenhoweri jaoks olid need mänguõhtud rohkem kui lihtsalt ajaviide – need aitasid tal hoida meeskonda ühtsena ja pakkusid võimalust strateegilistele aruteludele pingevabas õhkkonnas.

Bridž, mis oli Eisenhoweri suurim kirg, on keeruline ja strateegiline mäng, mis nõuab oskust ette mõelda ja koostööd teha. Eisenhower oli bridž’i meister ja mängis seda sageli, isegi olles presidendiametis. Tema jaoks oli bridž’i mängimine nagu vaimne distsipliin, mis aitas tal oma meelt teravana hoida. Kahe- ja nelja partneriga mäng nõuab täpset kommunikatsiooni ja usaldust, mis olid ka olulised omadused tema poliitilises ja sõjalises karjääris. Eisenhower mängis bridž’i koos oma sõprade, perekonnaliikmete ja poliitiliste liitlastega, kasutades mängu hetkedeks, mil sai oma lähikondlastega sidemeid tugevdada ja poliitilisi teemasid mitteametlikus õhkkonnas arutada.

Lisaks bridž’ile oli Eisenhower ka pokkerimängija, kuigi mitte nii kirglik kui tema eelkäijad Valges Majas. Tema sõjalistel teenistusaastatel mängiti pokkerit sageli pikki tunde, eriti Teise maailmasõja ajal, kui Eisenhower ja tema staabikaaslased leidsid pokkerilauas võimaluse pingeid maandada. Talle meeldis pokkeri strateegia ja bluffimise element, mis nõudis kiiret mõtlemist ja vastaste käikude lugemist – omadusi, mis aitasid tal hiljem juhtida riiki Külma sõja keerulistes geopoliitilistes olukordades.

Eisenhoweri kaardimängukirg oli mitte ainult tema isikliku elu osa, vaid mõjutas ka tema juhtimisstiili. Kaardimängud õpetasid talle kannatlikkust, riskide hindamist ja strateegilist planeerimist. Nagu sõjaväejuhina, oli kaardilaua taga istudes tema eesmärk alati võita, kuid teha seda meeskonnatöö ja põhjaliku ettevalmistusega. Tema mängukaaslased kirjeldasid teda kui enesekindlat ja rahulikku mängijat, kes suutis ka kõige pingelisemates olukordades oma meelerahu säilitada – omadus, mis aitas tal ka presidendina keerulistes olukordades toime tulla.

Eisenhoweri mänguharjumused ei pääsenud ka tähelepanuta tema ametiajal Valges Majas. Ta jätkas mängimist regulaarselt, isegi pärast seda, kui oli saanud presidendiks. Talle meeldisid mitteametlikud kaardimänguõhtud, kus tema külalisteks olid poliitikud, sõjaväelased ja lähedased sõbrad. Need mängud olid koht, kus arutati vabamalt ka riigiasju ja tehti mitteametlikke kokkuleppeid. Kuid erinevalt Hardingust ja Trumanist, kes olid tuntud oma suuremate pokkeripanuste poolest, eelistas Eisenhower hoida mängud sõbralikel ja rahulikematel panustel, keskendudes pigem mängule endale kui panustele.

RICHARD NIXON: POKKERIMÄNGIJA

Richard Nixon (1913–1994), Ameerika Ühendriikide kolmekümne seitsmes president, on ajalukku läinud nii oma saavutuste kui ka vastuolude poolest. Kuigi tema presidendiametit varjutas Watergate’i skandaal, oli Nixon oma karjääri algusaastatel tuntud hoopis teistsuguse oskuse poolest – ta oli osav pokkerimängija, kes kasutas oma mängulaua võite, et rahastada oma poliitilist teekonda. See tõestisündinud lugu räägib, kuidas Nixon tõusis pokkerilaua äärest poliitilisele areenile, kasutades oma oskusi strateegia, kannatlikkuse ja bluffimise alal nii kaardimängus kui ka hiljem poliitikas.

Nixoni pokkerimängukarjäär sai alguse Teise maailmasõja ajal, kui ta teenis mereväe ohvitserina Vaikse ookeani laevastikus. Ajateenistus oli noorele Nixonile katsumus, kuid just seal avastas ta enda jaoks pokkeri – mängu, mis nõudis oskust strateegiliselt mõelda ja vastaste käike lugeda, omadusi, mis hiljem kujunesid tema poliitilise karjääri alustalaks. Nixoni pokkerimängud olid midagi enamat kui ajaviide – see oli tema viis ellujäämiseks ja stressi maandamiseks laevatekil, kus tal polnud palju muud meelelahutust.

Nixonil polnud alguses palju raha, mida mängu panna, kuid tema loomupärane taip ja oskus inimestega manipuleerida aitasid tal kiiresti saavutada edu. Tema sõjaväekaaslased meenutasid hiljem, kuidas Nixon võis istuda pokkerilaua taga tunde, hoides oma emotsioonid vaos ja tehes oma käike külma kalkuleeritusega. Ta ei kartnud bluffida, kui see tähendas, et ta võis vastased oma tugevate kätega üle trumbata. Just need omadused – enesekontroll ja strateegiline mõtlemine – aitasid tal võita märkimisväärseid summasid isegi palju kogenumate ja rikkamate vastaste vastu.

Pokkerimäng oli Nixoni jaoks rohkem kui lihtsalt viis aega veeta. Ta mõistis, et tema võidud võivad pakkuda talle võimalusi väljaspool sõjaväge. Pärast sõda naasis Nixon koju umbes 6000 dollariga – tol ajal märkimisväärne summa, mille ta oli teeninud pokkerilauas. Ta investeeris selle raha oma esimese poliitilise kampaania rahastamiseks, kandideerides California 12. kongressi ringkonna esindajaks. See osutus otsustavaks sammuks tema poliitilises karjääris ja lõi aluse edasisele tõusule poliitilisel areenil.

Nixoni võime pokkerilaua taga edukalt bluffida ja vastaseid üle mängida peegeldus hiljem ka tema poliitilises strateegias. Ta oli meisterlik manipulaator ja osav poliitiline strateeg, kes suutis osavalt tasakaalustada avalikkuse ettekujutust ja kulisside taga toimuvat. Tema oskus hoida oma kavatsused ja emotsioonid varjus ning teha kalkuleeritud käike aitas tal võita mitmeid olulisi poliitilisi lahinguid. Kahjuks said need samad omadused, mis aitasid tal pokkerilaua taga edu saavutada, saatuslikuks ka tema poliitilises karjääris, kui tema varjatud tegutsemised ja manipuleeriv käitumine tõid kaasa Watergate’i skandaali ja tema sunnitud tagasiastumise presidendiametist.

Pokker jäi Nixoni elu osaks ka pärast sõjaväge ja presidendiks saamist. Kuigi ta ei mänginud enam avalikult ega suurte summade peale, oli tema lähenemine poliitikale ja elule üldiselt alati mõjutatud tema varasematest pokkerimängukogemustest. Isegi poliitilistes olukordades, kus kaalul oli palju rohkem kui lihtsalt rahalised panused, näitas Nixon oma oskust bluffida, kannatada ja oodata õiget hetke, et teha oma otsustav käik.

BARACK OBAMA: HEATEGEVUSLIK POKKER

Barack Obama (s. 1961), Ameerika Ühendriikide neljakümne neljas president ja esimene afroameeriklasest riigipea, on tuntud oma karisma, kõnekunsti ja võime poolest ühendada inimesi üle kogu poliitilise spektri. Kuid vähesed teavad, et enne, kui Obama astus presidendiametisse ja sai globaalseks liidriks, mängis ta Illinois’ senaatorina sageli pokkerit. Tema pokkeriõhtud polnud lihtsalt lõõgastumishetked poliitiliselt pingelises keskkonnas, vaid ka viis luua kontakte, tugevdada sidemeid kolleegidega ja koguda raha heategevuseks.

Obamal polnud pokkerimängu vastu kirge juba varasest noorusest nagu paljudel teistel presidendikandidaatidel. Tema armastus pokkeri vastu sündis Illinoisi osariigi seadusandlikus kogus, kus ta töötas 1990ndatel. Tol ajal oli pokker senaatorite ja esindajatekogu liikmete seas populaarne viis stressi maandamiseks ning omavaheliste sidemete loomiseks. Pokkerilaua ümber said poliitikud, kes muidu võisid olla eri fraktsioonidest ja vaadetega, vabamalt suhelda ja arutada seadusandlikke küsimusi, mis muidu jäid pingelises poliitilises õhkkonnas lahendamata.

Obama pokkerimängu stiil oli sarnane tema poliitilise lähenemisega: ta oli kalkuleeriv, vaoshoitud ja oskas oodata õiget hetke, et teha oma käik. Talle ei meeldinud riskida, kuid ta ei kartnud vajadusel ka panuseid tõsta. Obama lähenes mängule pigem strateegilise väljakutsena kui hasartmänguna. Ta ei mänginud kunagi suurte panuste peale ja oli tuntud selle poolest, et isegi pokkerilaua taga ei unustanud ta oma sotsiaalset ja moraalset kompassi. Kaaslane Illinois’ senaatorist Terry Link on hiljem meenutanud, et Obama mängis harva rohkem kui paar dollarit, ja isegi siis, kui ta võitis, ei hoidnud ta seda raha endale, vaid annetas selle sageli heategevusfondidesse.

Heategevuslik pokker oli Obama jaoks viis, kuidas tuua poliitilisse ellu veidi kergust ja samas aidata ka abivajajaid. Teda tunti ka kui senaatorit, kes korraldas heategevuslikke pokkeriõhtuid, kus panused ei olnud kõrged, kuid kogu tulu läks kogukonna toetamiseks ja sotsiaalsete projektide rahastamiseks. Need sündmused aitasid tal võita palju toetajaid ja näidata end inimesena, kes suudab tuua kokku erinevaid inimesi ühise eesmärgi nimel. Obama pokkeriõhtud kujunesid kiiresti legendaarseteks, tuues kokku poliitikud, aktivistid ja kogukonna juhid, kes tavaliselt võisid olla eri seisukohtadel, kuid leidsid ühise keele kaardilaua ääres.

Obama mängulised hetked pokkerilaua taga ei muutunud küll kunagi tema poliitilise kuvandi keskseks osaks, kuid need aitasid kujundada tema mainet kui ligipääsetavat ja mõistlikku liidrit. Need õhtud Illinoisi senaatorina aitasid tal tugevdada suhteid kolleegidega ja panna aluse tulevastele poliitilistele liitudele, mis osutusid üliolulisteks tema hilisemates kampaaniates. Kuigi Obama ei jätkanud pokkerimängu traditsiooni Valges Majas, olid need mängud tema varases poliitilises karjääris oluliseks osaks.

HASARTMÄNGUD – PRESIDENDI TUGEVA KÜLJE NÄITAJA?

USA presidendid on läbi ajaloo olnud mitte ainult poliitikud, vaid ka inimesed, kellel on oma isiklikud kired ja hobid. Hasartmängud, olgu need siis pokker, kaardimängud või hobuste võiduajamised, on olnud osa mitme presidendi elust, näidates nende inimlikku ja riskialdist poolt. Mõne jaoks oli see viis pingete maandamiseks ja sidemete loomiseks, teiste jaoks aga sõltuvus, mis mõjutas ka nende poliitilist karjääri. George Washingtonist Barack Obamani on iga presidendi hasartmängulugu erinev, peegeldades nende iseloomu ja juhtimisstiili.

Need lood näitavad, et hasartmängud võivad olla nii tugevus kui ka nõrkus, sõltuvalt sellest, kuidas neid käsitletakse. Nende presidendikogemuste kaudu näeme, et isegi suurimad juhid vajavad vahel lõõgastust ja meelelahutust.