Laura Buxton müstiline kokkusattumus päriselust 2001

Laura Buxtoni Õhupalli Kokkusattumus: Juhus Või Saatus?

2001. aasta juunis lasi 9-aastane Laura Buxton Staffordshire’ist, Inglismaalt, oma vanavanemate 50. pulma-aastapäeva tähistamisel lendu punase heeliumõhupalli, millele oli kinnitatud silt: “Palun tagasta Laura Buxtonile“, koos tema aadressiga. Pall lendas 225 km lõuna poole ja maandus Milton Lilbourne’is, Wiltshire’is, kus farmer Andy Rivers leidis selle oma hekist. Ta andis palli oma naabrile, kelle 10-aastane tütar kandis samuti nime Laura Buxton.

Kui tüdrukud kohtusid, avastasid nad mitmeid üllatavaid sarnasusi:

Mõlemad olid 10-aastased.
Sama pikkus ja kehaehitus.
Sarnane välimus: pruunid juuksed ja sinised silmad.
Kohtumisel kandsid mõlemad roosat kampsunit ja siniseid teksaseid.
Mõlemal oli 3-aastane must labrador, hall küülik ja merisiga oranžide märgistega.

Lisaks märgitakse, et Laura #1 vanaemad elasid või olid pärit Wootton Riversist, mis asub geograafiliselt Laura #2 elukohale Milton Lilbourne’is väga lähedal.

Tüdrukud said headeks sõpradeks ja on sellest ajast alates ühendust hoidnud. 2010. aastal, kui Laura #1 oli 19-aastane ja tal oli ülikoolist vaheaeg, plaanisid nad koos teise Lauraga kohtuda enne, kui Laura #1 pidi tagasi ülikooli minema. Viimased kättesaadavad andmed Laura Buxtoni õhupalli loo kohta pärinevad 2022. aasta juulist, mil Focus on the Family blogis kinnitati, et mõlemad Laurad on jätkuvalt sõbrad ja usuvad, et nende lugu on liiga erakordne, et olla pelgalt juhus.

Lugu on pälvinud laialdast tähelepanu ja on olnud arutelu objektiks mitmetes meediaväljaannetes, sealhulgas Snopes, TheWrap ja Radiolab. Näiteks on see mainitud “Fargo” 3. hooaja 5. episoodis, kus seda kasutatakse näitena, kuidas inimesed tajuvad mustreid ja omistavad tähendust juhuslikele sündmustele.

Snopes kinnitas, et Laura Buxton lugu on tõeline, kuigi mõned detailid, nagu täpne vanus (Laura #1 oli peaaegu 10, mitte täpselt 10), ja pallileidmine (leidis naaber, mitte otseselt Laura #2 tagaaias) on täpsustatud.

Statistikud, nagu David J. Hand, rõhutavad, et inimesed kalduvad märkama ja rõhutama sarnasusi, jättes erinevused tähelepanuta, mis võib muuta tavalised kokkusattumused erakordseteks.

Apofeenia – kalduvus näha mustreid ja seoseid juhuslikes või tähenduseta andmetes. See hõlmab ka olukordi, kus inimesed näevad kokkusattumustes midagi erakordset või mõtestatud, kuigi statistiliselt on need ootuspärased.
Kinnituskalduvus (confirmation bias) – kus inimesed panevad rohkem tähele infot, mis kinnitab nende olemasolevaid uskumusi või ootusi, jättes vastupidise info tähelepanuta.
The Improbability Principle – David J. Hand enda termin, mille järgi äärmiselt ebatõenäolised sündmused juhtuvad sagedamini, kui me arvame, just seetõttu, et me ei arvesta kõiki võimalusi ega konteksti piisavalt laialt.

See lugu illustreerib, kuidas inimaju otsib mustreid ja tähendust isegi juhuslikes sündmustes.

Kokkuvõte ja järeldused

Laura Buxtoni õhupalli lugu on haruldane ja meeldejääv näide sellest, kuidas juhus võib näida millelegi sügavamale viitavat. Kaks sama nime ja vanusega tüdrukut, kes elasid sadade kilomeetrite kaugusel, kohtusid läbi täiesti ootamatu sündmuste ahela. Nende sarnasus – alates välimusest kuni lemmikloomadeni – šokeeris isegi skeptikuid.

Kuigi statistikud osutavad, et inimesed kipuvad ülehindama kokkulangevusi ja alahindama erinevusi, on selle loo mõju kultuurimälus on olnud märkimisväärne. See pole pelgalt naljakas kokkusattumus – see on lugu ühendusest, sõprusest ja inimlikust vajadusest leida tähendus ka näiliselt juhuslikes olukordades.

Mõnikord võib täiesti juhuslik sündmus – näiteks lendu lastud õhupall – viia kahe täiesti võõra inimese kohtumiseni ja algatada pikaajalise sõpruse.

Siin on lühike nimekiri Laura Buxton juhtumile sarnastest kuulsatest kokkusattumustest:

James Deani auto oli hõbedane Porsche 550 Spyder, millele ta andis hüüdnime “Little Bastard”. 30. septembril 1955 sõitis Dean sellega kiirteel, kui teine auto (Ford Tudor) keeras ette ja põhjustas kokkupõrke. Hiljem jagati auto osi laiali, mille hulgast mitmed sattusid õnnetustesse ja põhjustasid vigastusi või surmasid, sünnitades legendi ‘needusautost‘.
Mark Twain (sünninimega Samuel Langhorne Clemens) sündis 30. novembril 1835 ja suri 21. aprillil 1910, mõlemal korral Halley komeedi ilmumise ajal. Ta ennustas oma surma seost komeediga 1909. aastal, öeldes: “Tulin sisse Halley komeediga 1835. aastal. See tuleb jälle järgmisel aastal, ja ma ootan, et lähen välja koos sellega. See oleks suurim pettumus, kui ma ei läheks koos Halley komeediga. Kõigevägevam on öelnud, kahtlemata: ‘Nüüd on need kaks seletamatut veidrikku; nad tulid koos sisse, nad peavad koos välja minema.'” See tsitaat on pärit tema biograafiast, mille autor on Albert Bigelow Paine. Twain suri tõepoolest aasta hiljem, kui komeet oli nähtav.
Erskine Lawrence Ebbin – 1975. aastal hukkus 17-aastane poiss mopeediõnnetuses, täpselt aasta varem oli samas kohas, samas vanuses, samal mopeedil ja sama auto poolt surma saanud tema vend.
Anthony Hopkins ja haruldane raamat – ta leidis haruldase raamatu, mida ta pidi rolliks lugema, juhuslikult metroojaama pingilt; hiljem selgus, et see kuulus autorile, kes oli selle sinna jätnud.
Napoleoni ja Hitleri elude vahel on ajaloohuvilised esile toonud mitmeid näilisi sarnasusi, kuid paljud neist põhinevad valikulisel tõlgendusel ning on statistiliselt väheolulised – siiski on neid tihti tsiteeritud kui näiteid ajaloolistest kokkusattumustest.
James Lewis ja James Springer (1940ndad, USA) – kaksikud, kes kasvasid lahus, said samad nimed, abiellusid samanimeliste naistega, neil olid samanimelised pojad ja koerad; geneetiline mõju + juhus + kultuuriline keskkond.
Tutankhamoni haua needus (1922) – pärast haua avastamist surid mitmed ekspeditsiooniga seotud inimesed ebatavalistel viisidel. Kõige tuntum oli lord Carnarvon, kes rahastas kaevamist ja suri varsti pärast haua avamist sääsehammustusest tekkinud infektsiooni. Ajalehed paisutasid asja „vaarao needuseks“. Kokkusattumused (nt elektrikatkestus surmaööl, koera ulgumine jne) lisasid müstikat, kuigi teadlased peavad surmasid pigem bioloogiliste ja psühholoogiliste tegurite summaks.
Titanic ja romaan Futility – 1898. aastal kirjutas Morgan Robertson romaani Futility, or the Wreck of the Titan, milles hiiglaslik, “uppumatu” ookeanilaev nimega Titan põrkab jäämäega kokku ja upub Atlandi ookeanis, põhjustades massilise hukkunute arvu, kuna päästepaate pole piisavalt. 14 aastat hiljem, 1912, juhtus peaaegu identne katastroof päriselt Titanicu puhul. Sarnasused laeva suuruses, kiiruses, päästepaatide nappuses ja jäämäega kokkupõrkes on tekitanud palju spekulatsioone kokkusattumusest või ettekuulutusest.
1903. aastal saabus Leavenworthi vanglasse Will West, kuid vanglaametnikud leidsid, et sama nime ja välimusega mees William West oli juba seal. Nende Bertilloni mõõtmised olid peaaegu identsed, kuid nad osutusid siiski erinevateks isikuteks. Bertilloni mõõtmised olid 19. sajandi lõpus kasutatud süsteem, mis tuvastas inimesi kehaosade (nt pea, kõrvade, sõrmede) täpsete mõõtude põhjal. Juhtum paljastas senise identifitseerimissüsteemi nõrkused ja kiirendas sõrmejälgede kasutuselevõttu kriminaalõiguses.