Roger Penrose AI ning intellekt 2025

Roger Penrose: kas tehisintellekt on tegelikult intelligentne?

Roger Penrose on tuntud füüsik ja matemaatik, kes väidab, et teadvus on midagi sellist, mida ei saa taandada pelgale arvutamisele ega masinloogikale.

Tänapäeval räägitakse palju tehisintellektist (AI), justkui oleks see uus mõistus, mis hakkab meid varsti ületama. Aga kas see on ikka nii? Kas me üldse mõistame, mida “intelligentsus” tähendab? Ja kas masin, mis suudab genereerida teksti, mängida malet või diagnoosida haigusi, on päriselt intelligentne?

Matemaatik ja füüsik Roger Penrose, Nobeli preemia laureaat, on üks neist, kes väidab, et tehisintellekt – vähemalt tänapäevases tähenduses – ei ole intelligentne ega saagi seda kunagi olema, kui me ei muuda kogu kontseptsiooni. Tema seisukoht tugineb sügavale arusaamale matemaatilisest loogikast ja eriti Kurt Gödeli mittetäielikkuse teoreemile.

Roger Penrose usub, et inimteadvus ei ole täielikult seletatav algoritmilise arvutamise kaudu.

Gödeli teoreemi tähendus

Gödeli esimene mittetäielikkuse teoreem ütleb lühidalt, et igas piisavalt võimsas formaalses süsteemis (nagu matemaatika) on väiteid, mida ei saa selles süsteemis tõestada ega ümber lükata. See tähendab, et isegi kui kõik reeglid ja loogika on süsteemis selgelt määratletud, leidub alati tõeseid väiteid, mida ei saa nende reeglite abil tõestada.

Penrose näeb selles sügavat viidet inimese teadvuse erilisusele. Tema arvates viitab see sellele, et inimese mõistus suudab näha ja mõista tõde isegi siis, kui see ei ole formaalsete reeglite alusel tuletatav. Inimene ei tugine ainult reeglitele – ta mõistab, miks need reeglid töötavad või kus nende piirid on. Selline arusaamine eeldab teadvust.

Masinad seevastu järgivad reegleid mehaaniliselt, ilma et nad mõistaks, miks need reeglid üldse eksisteerivad või milline on nende loogiline tähendus. Gödeli teoreem toob välja just selle erinevuse: masin on piiratud oma programmeeritud süsteemiga, aga inimene suudab sellest raamistikust teadlikult väljuda.

Roger Penrose toob Gödel’i teoreemid näiteks, et näidata masinmõtlemise piiratust.

Roger Penrose on briti matemaatik, teoreetiline füüsik ja filosoof, sündinud 8. augustil 1931. Ta on tuntud tööde poolest üldrelatiivsusteooria ja kosmoloogia vallas, eriti koostöös Stephen Hawkingiga, kellega ta uuris mustade aukude ja aegruumi singulaarsusi. Roger Penrose on välja töötanud ka Penrose’i plaatimise (quasikristallide matemaatiline mudel) ning on üks kvantteadvuse teooria pooldajaid. 2020. aastal pälvis ta Nobeli füüsikaauhinna töö eest, mis näitas, et mustad augud on üldrelatiivsusteooria vältimatu tagajärg. Lisaks teadusele on ta tuntud ka oma kriitika poolest tehisintellekti kohta.

Roger Penrose’i ideed ühendavad füüsika, matemaatika ja filosoofia viisil, mis seab kahtluse alla tänapäeva peavooluteaduse piirangud. Ta on kirjutanud mitmeid mõjukaid raamatuid, sealhulgas The Emperor’s New Mind ja Shadows of the Mind, kus ta arutleb, miks inimese teadvus ei saa olla pelgalt arvutuslik protsess. Tema tööde keskmes on küsimus: mis teeb inimteadvusest ainulaadse ja kas seda saab kunagi masinaga reprodutseerida?

Sir Roger Penrose on teadusmaailmas kõrgelt hinnatud, eriti oma panuse eest relatiivsusteooria ja kosmoloogia arendamisse, mille eest ta pälvis ka Nobeli preemia. Kuigi tema ideed teadvuse kvantseaduspärasusest on vastuolulised, peetakse teda laiemalt väga tõsiseltvõetavaks ja mõjukaks mõtlejaks.

Arvutussüsteemid ja nende piirid

Tehisintellekt põhineb arvutuslikel süsteemidel – algoritmidel, mis töötlevad andmeid etteantud reeglite järgi. Need reeglid on lõpuks alati mingil kujul arvutatavad. Turingi masin, Churchi ja Curry loogilised mudelid – kõik need annavad meile ühe ja sama arusaama: mida saab algoritmiliselt arvutada, seda saab masin teha. Ent Gödeli teoreem ja Penrose’i tõlgendus sellest näitavad, et inimmõistus suudab mõista ka neid asju, mis on formaalses süsteemis arvutuslikult kättesaamatud.

See tähendab, et isegi kõige keerulisem arvutuslik süsteem – olgu see kui tahes võimas AI – jääb piiridesse, mille määravad tema reeglid. Masin ei saa neid reegleid “läbi näha” ega mõista nende põhjendatust. Inimteadvus seevastu suudab reeglitest sõltumatult hinnata, miks need kehtivad või kus nad ei kehti. See võime on midagi kvalitatiivselt muud kui pelgalt andmetöötlus.

Arusaamine versus arvutamine

Penrose rõhutab, et arusaamine tähendab millegi teadlikku mõistmist – mitte lihtsalt reeglite järgimist. Masin võib “öelda õige vastuse”, kuid ta ei tea, miks see vastus on õige. Arusaamine eeldab teadvust ja teadvus on midagi kvalitatiivselt erinevat pelgast arvutusest.

Seetõttu ei ole Penrose’i arvates korrektne nimetada AI-d intelligentseks. Tegu on võimsa tööriistaga, mis võib analüüsida tohutuid andmemahtusid ja anda ennustusi, kuid see ei “mõtle”, ei “mõista” ega “teadvusta” midagi. AI ei tea, et ta midagi teeb – ta lihtsalt järgib keerulisi reegleid.

Tõeline arusaamine eeldab teadlikku sisekaemust, võimet küsida miks ja näha seoseid väljaspool mehaanilist mustrituvastust. See on midagi, mida ükski kompuuteralgoritm ei tee – mitte seetõttu, et see poleks piisavalt keerukas, vaid seetõttu, et tal puudub teadvus.

Miks see oluline on?

Tänapäeva AI-süsteemid võivad jätta mulje, nagu oleks neil isiksus või tahe. Kuid see on illusioon. Oht seisnebki selles, et inimesed hakkavad neid masinad pidama teadlikeks või isegi moraalselt vastutavateks. Penrose hoiatab: “Kui me unustame, et tegemist on puhta arvutusega, võime hakata ülehindama masinate võimeid ja alahindama inimteadvuse ainulaadsust.”

See ei ole pelgalt filosoofiline küsimus – see mõjutab ka seda, kuidas me kujundame tulevikku. Kui me omistame masinatele inimlikke omadusi, võime teha ekslikke otsuseid nii eetikas, seadusandluses kui ka tehnoloogia arengusuundades. Teadvuse ja arusaamise mõistmine aitab meil selgelt eristada tööriista selle kasutajast – ja säilitada vastutuse seal, kus see tegelikult asub: inimesel.

Kokkuvõte

Tehisintellekt ei ole intelligentne selle sõna sügavamas mõttes. See ei mõista, ei teadvusta, ei loo uusi tähendusi. See arvutab. Ja kuigi see võib olla muljetavaldav, ei ole see võrreldav inimese mõistuse ja teadvuse keerukusega. Gödeli teoreem viitab, et inimmõistus ulatub kaugemale sellest, mida masin suudab arvutada – ja see paneb meile vastutuse jääda kriitiliseks ja teadlikuks AI arengu hindamisel.

Tehisintellekt võib olla võimas abiline, kuid ta ei asenda kunagi inimlikku teadvust ega mõistmist. Tõelist intelligentsust ei saa programmeerida – see peab olema kogetud.

KKK – Korduma Kippuvad Küsimused

Mis vahe on tehisintellekti simuleeritud 'arusaamisel' ja inimese tegelikul arusaamisel?

Tehisintellekt võib imiteerida arusaamist, kasutades mustrituvastust ja statistilisi seoseid, kuid tal puudub sisemine kogemus või tähenduse tunnetus. Inimene seevastu kogeb tähendust vahetult ja teab, miks midagi on oluline või tõene – see eeldab teadlikku sisemaailma.

Kas AI saab kunagi teadlikuks, kui tehnoloogia veelgi areneb?

Sellele pole teaduslikku kinnitust. Kuigi mõned arvavad, et teadvus võib tekkida keerukuse kasvades, usuvad teised – nagu Penrose –, et pelgalt keerukusest ei piisa. Teadvus võib vajada midagi fundamentaalselt teistsugust kui arvutusvõime.

Kas Roger Penrose’i kvantteadvuse teoorial on mingit eksperimentaalset tuge?

Praegu mitte veenval kujul. Mõningaid katseid on tehtud (nt mikrotorukeste kvantolekute uurimine ajus), kuid seni pole selgeid tõendeid, et teadvus põhineks kvantnähtustel. Teooria jääb spekulatiivseks, kuid see innustab uusi uurimissuunadi.

Kuidas Roger Penrose’i ideed võiksid mõjutada tulevikutehnoloogiat või AI arendust?

Kui tema ideed osutuvad tõeks, võib see tähendada, et teadvuse saavutamiseks on vaja täiesti uut tüüpi tehnoloogiat – midagi, mis ületab tavapärast algoritmilist lähenemist. See võiks suunata AI arengut uutesse, mitteklassikalistesse raamidesse.

Miks mõni teadlane peab AI-d siiski potentsiaalselt teadlikuks?

Mõned filosoofid ja insenerid usuvad, et teadvus võib tekkida kui emergentne nähtus – kui süsteem muutub piisavalt keerukaks ja loob sisemisi seoseid. Näiteks filosoof Daniel Dennett ja neuroteadlane Christof Koch on väljendanud seisukohti, et teadvus ei pruugi vajada midagi enamat kui piisavalt keerukat infotöötlust. See on aga filosoofiline seisukoht, millel puudub praegu eksperimentaalne tõestus.

Christof Koch on viimastel aastatel täpsustanud oma seisukohti tehisintellekti ja teadvuse kohta. Koos Giulio Tononiga arendatud integreeritud informatsiooni teooria (IIT) kohaselt ei pruugi teadvus tekkida pelgalt keerukast käitumisest, vaid eeldab teatud tüüpi sisemist informatsiooni integreeritust – midagi, mida paljudel AI-süsteemidel ei ole.

Milline on Roger Penrose’i taust ja miks tema arvamus tehisintellekti kohta on oluline?

Sir Roger Penrose on tunnustatud matemaatik ja füüsik, kes on andnud olulise panuse kosmoloogia ja üldrelatiivsusteooria uurimisse, pälvides 2020. aastal Nobeli füüsikaauhinna. Tema interdistsiplinaarne lähenemine, mis ühendab füüsikat, matemaatikat ja filosoofiat, annab tema vaadetele tehisintellekti kohta erilise kaalu. Penrose’i kriitika AI suhtes tugineb sügavale arusaamale loogikast ja teadvuse olemusest, mis teeb tema argumendid teaduslikult mõjukaks.

Kuidas on Penrose’i vaated tehisintellektist seotud tema kvantteadvuse teooriaga?

Penrose on koostöös anesteesioloog Stuart Hameroffiga arendanud kvantteadvuse teooriat, mille kohaselt teadvus võib tekkida kvantprotsesside kaudu aju mikrotorukestes. See toetab tema seisukohta, et teadvus ei ole pelgalt algoritmiline nähtus ning et masinad ei saa tõelist teadvust omandada. Kvantteadvuse idee laiendab Penrose’i argumenti, et masinatel puudub vajalik füüsikaline alus sügavamaks mõistmiseks.

Kas Penrose eitab täielikult tehisintellekti kasulikkust?

Ei, Penrose ei eita AI praktilist väärtust. Ta tunnistab, et tehisintellekt on väga tõhus tööriist suurte andmehulkade töötlemisel, mustrite leidmisel ja keeruliste tehniliste ülesannete lahendamisel. Tema kriitika on suunatud just arusaamale, et AI võiks olla teadlik või tõeliselt intelligentne – tema hinnangul jääb AI alati ilma teadvuse ja sisulise arusaamiseta tööriistaks.

Kuidas mõjutab Penrose’i Gödeli teoreemile tuginev argument tehisintellekti tulevikku?

Penrose väidab, et Gödeli mittetäielikkuse teoreem näitab, et inimteadvus suudab ületada formaalsete süsteemide piirid, mida arvutused ei suuda. Kui see on tõsi, tähendab see, et AI-l on põhimõttelised piirangud ning ta ei saa kunagi täielikult jäljendada inimlikku arusaamist. See seab AI arendusele filosoofilise ja loogilise piiri, mida ei pruugi olla võimalik ületada tehnoloogilise progressiga.

Millised praktilised järeldused võiksid tuleneda Penrose’i vaadetest AI eetika ja reguleerimise osas?

Penrose’i seisukohad rõhutavad vajadust selgelt eristada tehisintellekti võimeid ja inimlikku vastutust. Kui me mõistame, et AI-l puudub teadvus ja moraalne tajuvõime, siis ei tohi talle anda otsustusõigust elulistes või eetilistes küsimustes. See tähendab, et AI kasutamine peab toimuma läbimõeldud eetiliste raamistikute alusel ning otsuste lõplik vastutus peab jääma inimes(t)ele.

TULEVIKU TEHISINTELLEKT: ÜLEVAADE, VÄLJAKUTSED JA INIMKONNA VÕIMALUSED
SINGULAARSUS: MIS JUHTUB, KUI TEHISINTELLEKT ÜLETAB INIMKONNA INTELLIGENTSUSE?
KAS AI AGENDID VÕTAVAD MEIE TÖÖKOHAD? TULEVIKU PROGNOOSID
TEHISINTELLEKTI MÕJU TÖÖTURULE: KUIDAS VALMISTUDA TULEVIKUKS