Jalgpallifännid: Diivanilt Huligaanideni
Jalgpallifänn võib ühel hetkel staadionil hümni laulda, mis paneb selle vibreerima, ja järgmisel hetkel pudeleid loopida – see on kirg, mis elab oma elu.
Jalgpall on midagi enamat kui mäng – see on emotsioonide vulkaan, mida sütitavad fännid. Kas karjud kodus teleka ees õlut käes hoides või lehvitad staadionil tõrvikut, sa oled osa sellest meeletust kogukonnast. Fännid annavad jalgpallile elu, aga mitte alati positiivses mõttes. Kui enamik meist naudib mängu rahumeelselt, siis ekstreemsed jalgpallifännid – huligaanid ja äärmuslikud toetajad – tõmbavad tähelepanu endale, jättes varju nii tavalise diivanifänni kui ka neid, kes staadionil lippe lehvitavad. Vaatame, mis teeb fänninduse ägedaks ja mis selle ära rikub.
Fänn olemine: sina ja su telekas
Alustame sinust. Jah, sinust, kes sa loed seda ja meenutad, kuidas viimati karjusid teleka peale, kui su meeskond penalti mööda lõi. Enamik jalgpallifänne ongi sellised – nn tugitoolisportlased. Sa ei pea olema Anfieldi tribüünil, et tunda, kuidas pulss tõuseb, kui Salah värava lööb. Või äkki oled pubis, kus sõbrad röögivad koos sinuga, kui Lewandowski Bayerni eest järjekordse iluvärava paneb. See on fänninduse ilu – see ühendab sind meeskonnaga, olgu sa kodus, baaris või staadionil odavamas sektoris.
Staadionil käijad lisavad sellele veel vürtsi. Näiteks Borussia Dortmundi „Kollane Sein“ – 25 000 jalgpallifänni, kes laulavad ja hüppavad 90 minutit järjest – on midagi, mida telekast ei koge. Fännid panustavad ka heategevusse: 2023. aastal kogusid Liverpooli toetajad kohalikele toidupankadele üle 100 000 naela, näidates spordimaailma südamlikumat poolt.
Ekstreemsed jalgpallifännid: tõrvikud, rusikad ja rassism
Aga siis on need teised. Need, kes ei piirdu laulmise ja lippudega. Võtame kasvõi Inglismaa huligaanid 1980. aastatest. Grupid nagu West Hami „Inter City Firm“ või Millwalli „Bushwackers“ ei läinud staadionile mängu vaatama – nad läksid kaklema.
1985. aasta Heyseli staadioni katastroof oli traagiline sündmus, mis leidis aset 29. mail 1985 Brüsselis asuval Heyseli staadionil enne Euroopa karikavõistluste finaali, kus kohtusid Liverpooli ja Juventus FC meeskonnad. Järgnevad on olulisemad faktid selle kohta:
- Enne mängu algust puhkesid rahutused staadioni tribüünidel, kus Liverpooli ja Juventus FC fännide vahel tekkis kokkupõrge.
- Rüselus viis selle ühe sektori seina varisemiseni, mille tagajärjel suri 39 inimest, enamik neist Itaalia Juventus FC fännid, ja sajad said vigastada.
- Katastroofi põhjustasid peamiselt Liverpooli fännid, kes tungisid neutraalsele alale, kus Juventus FC fännid viibisid.
- Sündmuse tagajärjel määrati mitmele Liverpooli fännile vanglakaristused ja Liverpooli jalgpalliklubi sai kuueaastase keelu Euroopa mängudes osalemiseks.
- Heyseli katastroof oli üks peamisi põhjuseid, miks jalgpalli turvalisus ja staadionide ohutusnõuded Euroopas tõsiselt üle vaadati.
See õnnetus on jäänud jalgpalli ajalukku ühe kõige traagilisema sündmusena, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed spordi turvalisuse ja fännikultuuri regulatsioonides.
Ka tänapäeval pole pilt palju muutunud. 2021. aastal EM-finaali eel ründasid Inglismaa fännid Wembley staadioni ümbruses Itaalia toetajaid, loopides pudeleid ja süüdates ilutulestikku. Venemaal on oma kurikuulsad rühmad, nagu Moskva Spartaki „Fratria“, kes on tuntud organiseeritud kakluste poolest – 2016. aastal Euroopas peetud turniiril said nad hakkama massilise peksuga Marseille’s.
Ja siis on rassism. Itaalia Serie A-s on see krooniline probleem. 2019. aastal pidi Interi ründaja Romelu Lukaku taluma Cagliari fännide ahvikarjumisi. Sama aasta lõpus visati Brescia mängijale Mario Balotellile banaan. Need pole üksikud juhtumid – ultragrupid, nagu Lazio „Irriducibili“, on avalikult uhkustanud oma rassistlike ja neonatslike vaadetega, kleepides staadionile svastikaid ja antisemitismiga seotud plakateid.
Kuidas see sind puudutab?
Need ekstreemsed tüübid ei piirdu ainult staadioniga. Kui su lemmikklubi fännid uudistesse kakluse tõttu satuvad, tunned ka sina häbi, kuigi ise diivanilt ei liikunud. Nad tõmbavad kaasa ka neid, kes muidu rahumeelsed oleksid. Näiteks 2018. aastal Zagrebis peksid Dinamo radikaalsed jalgpallifännid kohalikku politseid – hiljem selgus, et paljud osalejad olid noored, kes liitusid spontaanselt, sest grupienergia viis nad kaasa.
Meedia süvendab probleemi. Kui Dortmundi fännid laulavad, ei leia see kajastust pealkirjades. Kuid kui kaks purjus idiooti staadioni väravas kaklevad, on see kohe esiuudis. See loob vale mulje, nagu oleksid kõik jalgpallifännid sellised, kuigi tegelikult soovib enamik meist lihtsalt mängust rõõmu tunda.
ÄÄRMUSTEST ÕPPIMINE: SUURIMAD ÕNNESTUMISED JA EBAÕNNESTUMISED SPORDIAJALOOS
Mida teha?
Klubid ja võimud on teinud jõupingutusi. Inglismaal on vägivaldset käitumist 1990. aastatest saadik vähendatud – karmid staadionikeelud ja kaamerad aitavad pahategijaid eemal hoida. UEFA trahvib klubisid, kui nende fännid ahvikarjumistega hakkama saavad, nagu Lazio sai 2022. aastal 50 000 eurot trahvi. Aga see pole piisav. Näiteks Saksamaal kaasavad klubid fänne otsuste tegemisse – kui fännidel on sõnaõigus, ei taha nad oma staadionile kahju teha.
Mis sinust saab? Jätka kaasaelamist otse diivanilt. Võib-olla järgmisel korral, kui mängu telekast vaatad, mõtled, kuidas seda kirge hoida nii, et see vägivallani ei viiks. Sest jalgpall kuulub meile kõigile – mitte ainult neile, kes tõrvikuid süütavad.
