Kasiinopettused läbi aegade – kuulsaimad skeemid 2025

Kasiinopettused Hasartmängumaailmas

Kasiinopettused on aastakümnete jooksul arenenud lihtsatest trikkidest keerukate tehnoloogiliste skeemideni. Tegemist on lõputu võidujooksuga petturite ja kasiinode vahel. Antud artikkel keskendub eelkõige maapealsete ehk füüsiliste kasiinodega seotud petuskeemidele ja juhtumitele.

Kasiinod on ehitatud ühe põhimõtte peale – maja peab pikas jooksus alati võitma. Selle tagab matemaatiline eelis, mida ükski mängija ei suuda püsivalt ületada. Ometi on läbi ajaloo olnud inimesi, kes pole leppinud juhuse või tõenäosustega, vaid on asunud mängu reegleid painutama. Mõned neist on jäänud lihtsalt vahele, teised aga läinud ajalukku kui legendid – kas geeniused või kelmid, sõltub vaatenurgast.

Kasiinopettused ulatuvad tagasi 20. sajandi algusesse, mil Las Vegase saalide varjus tegutses maffia, ja ulatuvad kuni tänapäevani, kus tehnoloogia on toonud mängu täiesti uue mõõtme – kontaktläätsed, miniatuursed kaamerad, vibratsiooniseadmed, ja isegi jalanõudesse peidetud arvutid. Mõned skeemid on lihtsad, mõned hämmastavalt keerukad. Mõni petab kasiinot, mõni töötab kasiinoga koos, et petta mängijaid. Ja mõnikord on piir seadusliku oskuse ja pettuse vahel hägune.

Kasiinopettused on läbi ajaloo arenenud lihtsatest trikkidest tehnoloogilisteks süsteemideks.

Maffia-aeg ja “old-school” pettused

Enne kui kasiinodest said miljardifirmad, valitsesid neid 20. sajandi keskpaigas Ameerikas organiseeritud kuritegevuse rühmitused.
Las Vegase kuulsad nimed nagu Bugsy Siegel ja Tony Spilotro ei olnud lihtsalt investorid – nad kontrollisid kasiinosid, mängureid ja ka petuskeeme. Kui keegi jäi vahele kaartide märgistamise või raha varjamisega, ei järgnenud mitte politseikõne, vaid tihti hoopis “õppetund” tagaruumis – rusikate, haamrite või halvemal juhul kadumise näol.

Üks klassikaline pettus, mida sellel ajastul kasutati, oli “cooler” – eelnevalt ettevalmistatud ja mängu vahetatud kaardipakk, mis garanteeris kindla tulemuse.
Näiteks blackjackis võib diiler asetada kaardid järjestusse, kus mängija saab korduvalt 14 või 16 punkti, kuid diiler võtab iga kord 20 või 21. Kui mängija teeb suurt panust just sel hetkel, kaotab ta paratamatult. Selliseid pakke vahetati mängu keskel oskusliku segamistrikiga ja tihti teadsid diilerid täpselt, mis tuleb.

Sel ajal oli petmine osa kultuurist – mitte ainult mängijate, vaid ka kasiinode poolt. Tänapäeval selliseid skeeme ametlikes, litsentseeritud mängukohtades enam ei kasutata, kuna modernne regulatsioon, tehnoloogia ja õiguskaitse ei jäta sellele ruumi. Kuid maffia-ajastu legendid elavad edasi nii filmides nagu Casino kui ka päriselt toimunud juhtumites, mis näitavad, kui kergesti võis süsteemi petta, kui reegleid kehtestasid gangsterid ise.

Kas teadsid, et gangsterite elu 20. sajandi keskpaiga Ameerikas oli täis riske ja reetmist? Reeglina ei elatud kaua – surm tuli sageli kuuli läbi või inimesed kadusid jäljetult. Näiteks Bugsy Siegel, üks Las Vegase asutajatest, lasti 1947. aastal maha oma kodus. Samal ajastul kadus Jimmy Hoffa, kelle keha pole siiani leitud. Maffia sisetülid lõppesid harva lihtsalt vestlusega – need lõppesid sageli veriselt ja hauas.

Maffia ajastul olid kasiinopettused tihti seotud vägivalla ja hirmuvalitsemisega.

Klassikalised kaardipettused

Kaardimängud, eriti blackjack ja pokker, on olnud sajandeid petturite mänguväli. Erinevalt täringutest või mänguautomaatidest on kaardimängudes rohkem võimalusi manipuleerimiseks – kas kaartide märgistamise, valede segamiste või lausa füüsiliste trikkidega.

Märgistatud kaardid on üks vanimaid, kuid siiani kasutusel olevaid tehnikaid. Lihtsaim versioon on tindi kasutamine, mida näeb ainult spetsiaalsete kontaktläätsede või prillide kaudu. Professionaalsemad kasutavad peeneid kriimustusi või mikroliivapaberit, mis muudab kaardi pinna veidi teistsuguseks – näiteks on ässadel kergelt „liivapaberine“ kare osa keskel, mida treenitud sõrm tunneb kohe ära. Nii saab pettur tuvastada väärtuslikud kaardid ka siis, kui need on tagurpidi.
Vale segamine ehk false shuffle on tehnika, mille puhul mängija või diiler jätab soovitud kaardid kindlasse järjekorda isegi pärast näilist segamist. Näiteks tehakse segamisliigutus, aga hoitakse „bookmarki“ või vahekohta, millest edasi pannakse kaardid samas järjestuses tagasi. See nõuab oskust ja harjutamist, aga selline trikk võib muuta mängu täielikult.
Teise kaardi jagamine (second deal) on veel üks klassika. Kui pettur teab, et pakis on peal näiteks äss, aga tahab selle alles hoida, tõmbab ta hoopis teise kaardi pealmise alt. Kogenud diiler suudab seda teha nii, et kõrvalistuja ei märka midagi – isegi siis, kui mäng käib kiires tempos. Selliseid diilereid kutsuti omal ajal naljatamisi nii osavateks, et pealmine kaart läks tolmuseks, sest keegi ei puudutanudki seda.
Strippers ehk spetsiaalselt lõigatud kaardid on samuti levinud trikk. Neid lõigatakse nii, et soovitud kaardid on natuke kitsamad või laiemad – see võimaldab segamisel või jagamisel neid füüsiliselt sõrmedega „tunda“ ja vajadusel välja tõmmata. Ametlikult on need keelatud, aga neid on leitud isegi tuntud kasiinode skandaalides.

Lisaks kasutatakse pokkeris signaale, mis võimaldavad koostöös mängida “tiimina”. Näiteks sõrmede või žetoonide asetus võib tähendada konkreetset kaarti või tugevust. Kui üks mängija annab teisele märku, et tal on näiteks keskmine paar, võib partner vastavalt reageerida – fold’ida või panustada agressiivselt, teades, et ta pole ohus.

Näiteks 2002. aastal jäi Prantsuse Riviera kasiinos vahele pokkerimängija, kes kasutas kontaktläätsesid ja UV-tindiga märgistatud kaarte – ta suutis mitu päeva järjest täpselt prognoosida vastaste käike, enne kui turvameeskond märkide mustrid avastas.
Teises juhtumis, Atlantic Citys, paljastati diiler, kes tegi second deal’i ja töötas koos välismängijaga – nad suutsid kolme päevaga teenida üle 85 000 dollari, enne kui kaardijagamise anomaaliad turvasalvestisel tuvastati.

Need meetodid ei pruugi töötada igas olukorras ja eeldavad sageli kas koostööd või ideaalseid tingimusi. Kuid kui need töötavad – on tulemused märkimisväärsed. Just seetõttu on paljud professionaalsed petised olnud endised diilerid või maagid, kelle oskused ulatuvad kaugemale tavalisest mänguteooriast.

Kaardimängudes on kasiinopettused leidnud viljaka pinnase läbi trikkide ja koostöömängu.

Täringud ja tehnoloogiline pettus

Täringumängud nagu craps tunduvad juhuslikud ja turvalised – kaardid puuduvad, kõik on nähtav. Kuid just seetõttu usuvad paljud ekslikult, et täringutega ei saa petta. Tegelikkus on vastupidine – täringupettused on ühed vanimad ja kõige osavamalt peidetud meetodid, kus füüsika ja käsitööoskused mängivad võtmerolli.

Laetud täringud (loaded dice) on klassikaline petuvahend, kus täringu sisse on paigaldatud raskem metallist südamik ühele küljele. Selle tulemusel hakkab see külg sagedamini allapoole jääma ja vastaskülg (ehk soovitud tulemus) sagedamini üles tulema. Kuigi see ei taga 100% tulemusi, annab see statistilise eelise. Näiteks kui täring on “dead ace”, tuleb number üks oluliselt tihedamini kui juhus lubaks.
Magnetilised täringud viivad selle tehnika järgmisele tasemele. Täringu sisse on paigaldatud metall, millele mõjub väline magnet – see võib olla peidetud laua alla, mängija vöökohale või isegi ratastooli sisse. Üks dokumenteeritud skeem pärines Macaost, kus mängija ratastooli aku kontrollis magnetvälja – nupuvajutusel sai ta tulemusi mõjutada.
Dice switch ehk täringu vahetamine toimub siis, kui mängija toob lauale enda “puhtad” täringud, kuid vahetab need mängu käigus eelnevalt ettevalmistatud petutäringute vastu. Seda tehnikat nimetatakse palm switch’iks ja see on üks raskemaid trikke, kuna liigutus peab olema täiesti nähtamatu. Isegi kui kasutatakse sama värvi ja kuju täringuid, on väiksemgi ebatäpsus fataalne. Paljud crapsi lauad ongi seetõttu ümbritsetud peeglitega, et näha ka täringute alumisi külgi – kui seal on valed numbrid või sümbolid, annab see kohe petmisest märku.

Tänapäeval on lisandunud ka tehnoloogilised kasiinopettused, mis ei piirdu enam füüsilise manipulatsiooniga. Näiteks thumper – väikene vibratsiooniseade, mida kantakse reie küljes ja mida juhib partner laua ääres. Sõnumid edastatakse vibratsiooni kaudu: üks pikk tähendab “panusta”, kaks lühikest “passi”, jne. Seda kasutatakse sageli koostöös salakaamerate või kaartide jälgimise süsteemidega.

Veelgi arenenumad petuskeemid kasutavad miniatuurseid kaameraid, mis on peidetud lipsu, nööbi või isegi kaardipakialuse sisse. Näiteks üks Singapuri juhtum näitas, kuidas mängija salvestas lauas jagatavad kaardid, saatis pildi partnerile väljaspool kasiinot, kes pani info Excelisse, arvutas eelisolukorrad ja andis juhised tagasi – tulemus: 500 000 dollari suurune kahju kasiinole, enne kui nad vahele jäid.

Tänapäeva petised ei sõltu enam ainult sõrmeosavusest – nad ühendavad klassikalised tehnikad modernse elektroonikaga, luues skeeme, mis võivad näida isegi ulmelised. Kasiinod aga on sellele vastuseks investeerinud jälgimistehnoloogiasse, mida käsitleme järgmises osas.

Ka filmid on täringupettusi kujutanud – näiteks Star Trek: The Next Generation episoodis „The Royale“ manipuleerib Data täringuid, et võita kasiinos (youtube video). Samuti on James Bondi filmis Diamonds Are Forever stseen, kus Bond paljastab võltsitud täringud, mida kasutatakse Las Vegase kasiinos. Need stseenid põhinevad reaalsetel tehnikatel ja rõhutavad, kui salakaval võib üks väike täring olla.

Täringute manipulatsioonid ja tehnoloogia toovad esile üha keerukamad kasiinopettused.

Kuulsad juhtumid, mis šokeerisid kasiinotööstust

Ajalugu tunneb mitmeid juhtumeid, kus petturid suutsid kasiinot mitte ainult petta, vaid teha seda nii osavalt, et nende skeemidest said legendid. Mõned neist paljastati kiiresti, teised õnnestusid korduvalt enne, kui keegi aru sai, mis tegelikult toimub. Siin on neli juhtumit, mis on jätnud jälje kogu hasartmängutööstusesse.

MIT blackjacki tiim

1980ndatel ja 90ndatel kasutas rühm MIT ülikooli tudengeid kaardilugemise süsteemi, mis võimaldas neil blackjackis saada pikaajalise eelise. Tiim jagunes rollideks – loendajad tegutsesid madalate panustega laudades ja andsid salajasi signaale nn “big player’ile”, kes saabus õigel hetkel suurte panustega. Tänu distsiplineeritud süsteemile ja suurele bankrollile teenisid nad miljoneid. Lugu sai kuulsaks raamatu Bringing Down the House ja filmi 21 kaudu. Kuigi nad ei rikkunud otseselt seadust, keelati neil lõpuks sisenemine enamikesse Ameerika kasiinodesse.

MIT Blackjack Meeskond: Andekate Tudengite Õnnemäng Kasiinodes
Võida Blackjackis: Kaardilugemine – Meisterlikud Võtted

Phil Ivey ja edge sorting

2012. aastal võitis maailma tuntuim pokkerimängija Phil Ivey koos partner Kelly Suniga Londoni kasiinos üle 7 miljoni dollari, kasutades meetodit nimega edge sorting – kaartide tagakülgede ebatäpsete mustrite äratundmine. Sun veenis diilerit keerama teatud kaardid teistpidi, et nad saaksid tagakülje mustri järgi ära tunda väärtuslikud kaardid ka pärast segamist. Kasiino maksis algul võidud välja, kuid hiljem kaebas kohtusse. Juhtum tõi esile vaidluse: kas tegemist oli oskuse või ebaausa manipulatsiooniga?

Phil Ivey Ja Borgata Õiguslahing

Macao võltskasiino pettus

Macaos, maailma suurimas hasartmängukeskuses, viidi läbi petuskeem, mis meenutas filmi Ocean’s 11. Petturid rentisid luksushotelli sviidi, muutsid selle ehtsaks kasiinoks – lauad, diilerid, jookide ettekandjad, isegi turvakaamerad olid kõik võltsid. Nad võtsid vastu kõrge panusega mängijaid, kes uskusid, et viibivad ametlikus VIP-kasiinos. Üks ohver kaotas seal üle 25 miljoni dollari, enne kui taipas, et mäng toimus tegelikult hotellitoas, millel puudus igasugune seos päris kasiinoga.

Juhtumi järel pöördus ohver politsei poole, kuid kuna petuskeem toimus erahotelli toas, polnud ametlikel uurijatel kohe selget jurisdiktsiooni. Mõned osalised suudeti tuvastada hotellikaamerate abil, kuid suur osa rahast jäi kadunuks. Väidetavalt olid petturid tegutsenud rahvusvahelise võrgustikuna ja lahkusid riigist juba samal ööl.

Atlantic City “Supermani” skeem

Ühes teises julgelt lavastatud petuskeemis astus mees blackjacki lauas püsti, karjus “Ma oskan lennata!” ja rebis särgi alt välja Supermani-logo. Selle teatriga tõmbas ta kogu tähelepanu endale, samal ajal kui kõrvalolevas lauas vahetati märkamatult välja kuus kaardipakki – ette valmistatud cooler, mis tagas võidu teisele mängijale. Just selliseid “turn’e” ehk tähelepanu hajutamisi kasutatakse ka tänapäeva trikkides.

Need juhtumid näitavad, kui peen ja psühholoogiline võib olla pettus. Alati ei kasutata tehnikat ega magneteid – mõnikord piisab veenvast käitumisest, täpsest planeerimisest ja inimpsühholoogia tundmisest.

Kuulsad juhtumid kinnitavad, et kasiinopettused võivad olla nii geniaalsed kui ka paljastavad.

Kuidas kasiinod võitlevad petturitega

Kasiinod ei jäta midagi juhuse hooleks. Kui petturid arendavad uusi meetodeid, arendavad kasiinod vastu veelgi keerukamaid turvasüsteeme. Tänapäeval meenutab suur kasiino rohkem lennujuhtimiskeskust kui meelelahutusasutust – kõik liigub kaamerate, andmeanalüüsi ja reaalajas järelevalve kaudu.

RFID-žetoonid ja inventuur

Paljudes kasiinodes on suure väärtusega žetoonidesse peidetud RFID-kiibid, mis võimaldavad neid jälgida reaalajas. Kui mõni pettur üritab võltsitud žetoone kasiinosse tuua või kaotatud žetoone uuesti kasutada, annab süsteem kohe märku. Lisaks teevad kasiinod igakuiseid inventuure – kui žetoonide arv ei klapi, alustatakse sisekontrolli.

Näotuvastus ja andmebaasid

Tänapäeva turvakaamerad ei salvesta lihtsalt videopilti, vaid tuvastavad inimesi automaatselt. Niipea, kui tuntud pettur astub kasiinosse, võib tarkvara selle tuvastada ja turvameeskond saab märguande. Ajalooliselt kasutati nn Griffin Book’i (füüsiline kataloog kahtlusalustest mängijatest), aga tänapäeval on see asendunud digitaalse andmebaasiga Biometrica, millega on liitunud kümned kasiinod üle maailma.

Tehisintellekt ja kaardiloenduse tuvastamine

Mõned kasiinod, eriti Las Vegases ja Macaos, kasutavad juba AI-põhiseid süsteeme, mis jälgivad mängijate panustamismustreid. Kui mängija muudab panuseid täpselt siis, kui kaardipakk muutub tema kasuks – ehk kui true count tõuseb –, võib tarkvara tuvastada, et tegemist on kaardilugejaga. Ta ei pea seadust rikkuma, piisab sellest, kui on “liiga hea”. Sellistel juhtudel rakendatakse meetodit nimega back-off – mängijal palutakse lahkelt mäng lõpetada, kuigi sissepääsu ei keelata.

Keskne järelevalve ja kaameravõrk

Suurtes kasiinokettides võib üks keskne turvakeskus jälgida korraga mitut objekti. Näiteks Las Vegases võib üks ruum hallata nelja-viit kasiinot. Samal ajal on kasiino täis sadu või isegi tuhandeid kõrglahutusega kaameraid, mille salvestusi saab hiljem ajas tagasi kerida ja üksikasjalikult analüüsida. Enam ei looda sellele, et keegi reaalajas midagi märkab – oluline on, et oleks tõend, kui petuskeem paljastub.

Koostöö kasiinode vahel

Kui pettur visatakse ühest kasiinost välja, võib järgmisel päeval juhtuda, et temaga ei soovita suhelda ka teistes kasiinodes. Suuremad kasiinooperaatorid jagavad omavahel teavet ning kui mängija on kantud musta nimekirja, on tal keeruline leida uut kohta, kus märkamatult mängida. See teeb korduva petmise palju keerulisemaks.

Kasiino pole lihtsalt õnne proovimise koht – see on kõrgtehnoloogiline keskkond, kus kõik su tegevused salvestatakse, analüüsitakse ja vajadusel kasutatakse su vastu. Ja isegi kui petmine õnnestub… keegi vaatab alati.

Kasiinod arenevad pidevalt, et võidelda kasiinopettuste vastu kõige moodsamate vahenditega.

Hall ala: nutikas mäng või pettus?

Mitte kõik, kes kasiinos võidavad, ei tee seda pettusega. Mõned mängijad lihtsalt kasutavad oma teadmisi ja oskusi – eriti blackjackis, kus kaardilugemine võib anda pikaajaliselt eelise. Kuid isegi täiesti seaduslikud tehnikad, nagu kaardilugemine, panustamismustri optimeerimine või statistiline analüüs, võivad viia selleni, et kasiino keelab sul mängimise.

Ka ruletis on püütud nutikusega piiri nihutada – näiteks 2004. aastal kasutasid mängijad Londonis Ritz Clubis laseriga mobiilseadet, mis ennustas kuulikese maandumise piirkonda, tuues neile üle 1,3 miljoni naela. Kuigi seade andis ebaausa eelise, ei peetud neid seaduserikkujateks. Sarnaseid „visuaalseid ennustajaid“ ja äppe on kasutatud ka mujal, kus seadus lubab.

Miks? Sest kuigi seadus ei keela kasutada oma aju, ei ole kasiinol kohustust sind mängima lubada. Kui sa oled liiga osav, muutud sa riskiks nende ärimudelile. Seetõttu on termin “advantage player” saanud kasiinotööstuses peaaegu negatiivse kõla – isegi kui sa ei riku reegleid, oled sa „ohtlik“.

Sellest tulenevalt tekib küsimus: millal muutub osavus pettuseks? Kas Phil Ivey edge sorting oli nutikas lugemine või olukorra manipuleerimine? Kas MIT blackjacki meeskond lihtsalt kasutas teadust või rikkus mängu vaimu?

Lisaks on petturitel endil sageli oma eetika. Mõned väidavad, et nad lihtsalt „võtsid kasiinolt tagasi, mis oli neile kuulunud“. Teised ütlevad otse, et see oli “süsteemi kavaldamine”, mitte vargus – sest maja niikuinii võidab pikas plaanis.

See hall ala jääbki vaieldavaks. Kasiinod soovivad hoida mängu ausana, kuid ei salli liiga häid mängijaid. Mängijad tahavad võita, kuid kõike tehes “reeglite piirides”. Vahel ulatuvad mõlemad pooled üle piiri – just seal, sellel õhukesel joonel, sünnivadki kõige meeldejäävamad lood.

Isegi seaduslikud võtted võivad muutuda halliks alaks, kus kasiinopettused ja oskus põimuvad.

Lõppsõna

Kasiinopettused on sama vanad kui kasiinod ise. Kuigi tehnoloogia, seadused ja turvameetmed on teinud skeemitamise aina raskemaks, ei kao soov süsteemi üle kavaldada kunagi. Olgu selleks märgistatud kaardid, magnetilised täringud või peidetud vibratsiooniseadmed – iga uus turvalahendus toob kaasa ka uue petuskeemi.

Kuid tänapäeval, mil kasiinod kasutavad tehisintellekti, näotuvastust ja reaalajas andmeanalüüsi, on petmise hind kõrgem kui kunagi varem. Isegi seaduslik oskus, nagu kaardilugemine, võib tuua mängukeelu. Mängijate ja kasiinode vaheline võidujooks jätkub – ja iga kord, kui keegi leiab uue viisi maja ületamiseks, kirjutatakse uus peatükk hasartmänguajalukku.

Lõpuks jäävad kasiinopettused alati osaks sellest põnevast kassi-hiire mängust kasiino ja mängija vahel. Ja mängus on alati neid, kes tahavad reegleid painutada.

KKK – Korduma Kippuvad Küsimused

Kuidas saavad tavamängijad end kasiinopettuste eest kaitsta?

Tavamängijad peaksid mängima ainult litsentseeritud ja usaldusväärsetes kasiinodes, kus kehtivad ranged regulatsioonid ja turvaprotokollid. Tasub kontrollida kasiino tausta, lugeda arvustusi ja vältida kahtlaselt heldeid VIP-pakkumisi, mis tunduvad “liiga head, et olla tõsi”. Macao võltskasiino juhtum tõestab, et ka kogenud mängijad võivad sattuda petuskeemi, kui ei kontrolli korraldaja usaldusväärsust. Samuti on soovitatav jälgida mängu ajal kummalist diilerikäitumist või ebaloogilisi tulemusi ning vajadusel sellest teavitada personali.
Üldiselt soovitame mängida pigem väga väikeste panustega ja teha seda vastutustundlikult – meelelahutuse eesmärgil, mitte rahateenimiseks.

Kas online-kasiinodes on pettused sarnased füüsiliste kasiinodega?

Online keskkonnas on kasiinopettused sageli tehnoloogiapõhised, näiteks võltsitud juhusliku numbri generaatorid (RNG) või manipuleeritud tarkvara. Kuid live-diileriga online-kasiinodes, kus mäng toimub reaalajas videosilla vahendusel, võivad esineda ka füüsilise maailma petuskeemid – näiteks märgistatud kaardid või koostöös tegutsevad diilerid.
Lisaks on online-slotimängudes sageli hall ala, kus mängud loovad visuaalide ja helidega illusiooni, et suur võit on „kohe tulemas“. Kuigi otseselt petlikud mehhanismid on keelatud, kompavad mänguloojad ja kasiinod tihti neid piire, et hoida mängijaid panustamas. Seetõttu peaks mängija valima vaid sertifitseeritud ja auditeeritud kasiinod, mida kontrollivad usaldusväärsed asutused nagu eCOGRA või MGA.

Kas kaardilugemine on seaduslik ja kas seda saab õppida?

Kaardilugemine on seaduslik, kuna see põhineb mängija enda vaimsetel võimetel ja tähelepanelikkusel – mitte tehnilisel abivahendil ega pettusel. Siiski peavad kasiinod seda ebaausaks eeliseks ja võivad sellise mängija lihtsalt blokeerida. Õppimiseks on olemas struktureeritud meetodid, näiteks Hi-Lo süsteem, ning raamatud nagu Edward Thorpi „Beat the Dealer“, mis annavad hea aluse kaardilugemise mõistmiseks ja harjutamiseks.

Miks lubavad kasiinod VIP-mängijaid, kui nad võivad olla petturid?

VIP-mängijad on kasiinodele tulusad – nad panustavad suuri summasid ja toovad palju tulu isegi siis, kui aeg-ajalt midagi võidavad. Kuid just seetõttu jälgitakse neid eriti tähelepanelikult. Kasutatakse näotuvastust, panustamismustrite analüüsi ja isegi privaatseid uurijaid. Phil Ivey juhtum edge sorting’uga näitab hästi, et ka väga eksklusiivne mängija võib muutuda ohuks kasiino kasumile.

Kas petturid tegutsevad pigem üksi või meeskonnaga?

Kuigi mõned petuskeemid on ühe inimese teostuses võimalikud, on enamik suuremaid juhtumeid meeskonnatöö. Meeskonnad jagavad ülesanded: üks hajutab tähelepanu, teine annab signaale, kolmas manipuleerib kaarte või täringuid. Näiteks Atlantic City “Supermani” juhtumis oli tegemist lavastatud häirijaga ja varjatud pakkide vahetusega. Koordineeritud tegutsemine suurendab eduvõimalusi, kuid ka vahelejäämise riski.

Kas kasiinopettused on tänapäeval seotud organiseeritud kuritegevusega?

Organiseeritud kuritegevuse mõju kasiinodele on võrreldes 20. sajandiga kordades vähenenud. Tänapäeval on suurtes riikides kasiinod rangelt reguleeritud, kuid piirkondades, kus järelevalve on nõrgem – näiteks Aasias või Ida-Euroopas – võivad keerukamad kasiinopettused endiselt olla seotud suuremate kriminaalvõrgustikega. Näiteks Macao võltskasiino skeemil olid selged organiseeritud kuritegevuse tunnused.

Kas kasiinopettused on puudutanud ka Eestit?

Ei ole dokumenteeritud suuri kasiinopettuse juhtumeid Eestis. Eesti Maksu- ja Tolliameti litsentsisüsteem, sertifitseeritud RNG‑d ja pidev järelevalve muudavad petuskeemid keeruliseks. Kui mõni pettus avastatakse (näiteks manipulatsioon või tarkvaraviga), tekitatakse tavaliselt kohene uurimine ja litsents võib tühistada, seega sellised juhtumid ei püsi varjatuna.

Mis seis oli Eestis kasiinopettustega 1990ndatel?

1990ndatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, oli hasartmängusektor vähe reguleeritud ja kaootiline. Kasiinod avanesid kiiresti, sageli ilma korraliku järelevalve ja litsentsita. See lõi soodsa pinnase erinevatele pettustele – nii mängijate kui ka kasiinode enda poolt. Levinud olid kaardimärgistamine, vale segamine, kontrollimata mänguautomaadid ning ebaausad diilerid.

Kurikuulsad olid näiteks “maletajateks” kutsutud mängijad, kes kasutasid mustrite lugemist ja edge sorting’u sarnaseid tehnikaid, et saada ebaaus eelis täringumängudes. Samuti räägitakse juhtumitest, kus mõnes varajases kasiinos oli mänguautomaate muudetud nii, et väljamakseid sai kaugjuhtimisega mõjutada.

Täpseid dokumenteeritud juhtumeid on vähe, kuna tollane järelevalvesüsteem oli killustatud ja paljud vahejuhtumid lahendati mitteametlikult. Alles 2000ndate alguses, mil jõustus Hasartmänguseadus ja loodi Hasartmänguamet (nüüd MTA osakond), hakkas olukord stabiliseeruma.

Kasiinode Skandaalid: Petturid Ja Nende Meisterlikud Trikid
Pettus Pokkerilaudades: Russ Hamiltoni Tõus Ja Langus Ultimate Bet Skandaalis
Top10 Uskumatut Lugu Hasartmängude Maailmast
Õnnetu Õnnemäng: 10 Suurimat Kaotust Hasartmängumaailmas
Slotimängude Tõeline Nägu: Kuidas Mängijad Illusiooni Lõksu Jäävad